eeskujudest. Levinud motiivideks olid hammaslõige, meander, helmisnöör, munavööt jne. Kõige lihtsam ja rangem oli direktooriumistiil, see kasutas vähe kaunistusi, ainult Pompeji seinamaalidelt laenatud motiivid olid populaarsed. Ampiirstiil oli jälle rikkalikum, raskepärasem ja paraadlikum. Kaunistuste hulka lisandusid vaasid, urnid, loorberipärjad ja mitmed motiivid vanaegiptuse kunstist, nt tiivulised sfinksid. Nii nagu arhitektuurgi, sõltus antiigieeskujudest ka skulptuur. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatum marmor. Isegi kaasaegsete tegelaste portreid püüti lahendada kreekapäraselt. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süzeed. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Detailidest hoiduti, mistõttu kujud tunduvad üldistatud ja idealiseerituna
Et seda veelgi enam rõhutada, võeti eeskujuks Rooma keisririigi aegsed triumfiehitused. 1806. aastal hakati Napoleoni võidukate sõjakäikude tähistamiseks F. Chalgrin`i ( 1739-1811 ) kavandi järgi ehitama Champs Elysees ees olevale väljakule ( sinna koondub raadiustena 12 avenüüd ) ehitama kuulsat Tähe triumfikaart, mis nagu lõpetaks linna panoraami. Suurejooneline ja pidulik triumfivärav on 45 m lai ja 50 m kõrge. Chalgrin loobus antiigieeskujudest kaunistavatest sammastest, triumfikaart ehtivad skulptuurigrupid kuuluvad juba romantismi perioodi. Teisedki triumfiehitised lähtusid antiigist, Carouselli väljakul asunud triumfikaare autorid Ch. Percier ( 1764 - 1838 ) ja P. A. Fontaine ( 1762 - 1855 ) võtsid eeskujuks Septimus Severuse võidukaare, Vendome`i väljaku triumfisammas ( arh. P. Lepere ja J. Gondouin ) jäljendab kuulsat Trajaaanuse sammast Roomas. Napoleoni õukonnaarhitektideks olid Ch. Percier ja P.A
annaabi.ee 
