Lõpu kuulutajaks olevat Wagneri muusika, millega iseloomult seostub vene revolutsioon (sügav, ürgne, massiline). Iga revolutsiooni põhiaspekt olevat pöördumine Looduse poole. 19. sajand pihustas kultuuri: see murenes, kadus ürgsus. Uus liikumine tõotavat uut sünteesi uuelt aluselt. Vene revolutsioonis kõlavat noore rahva muusika (metsik koor), vastandub lääne tõest ja headusest ja ilust kõnelevatele viisidele (humanistlikule muusikale). See revolutsioon oli antihumanistlik. Blok arvas ka, et see humanistlik kultuur ei puudutanud masse, oli pigem elitaarne. Uue kultuuri loovad massid enda jaoks. Assotsiatsioon - lumetuisk. Toimus ka vaimne revolutsioon. Idee revolutsioonist kui Venemaa hukust tuleb lühikese aja pärast ka. Solovjov räägib jumala-inimesest. Loomingus esineb tulevikuootus, kus vaimses maailmas peaks realiseeruma jumalik. See idee on nooremaid sümboliste palju mõjutanud. Teoses "Lugemisi inimkonna
oska anda mõtet. Don Juani kujus on rikkunud fundamentaalset renessansi reeglit, mis puudutab näidendi kangelast kangelane võis olla petis, kelm, saada oma noosi pettuse teel, sealjuures pidi ta alati olema noor, sümpaatne ja veetlev, pidi publikule meeldima. Tirso Don Juan on noor, võib olla ka ilus, aga temas pole tilkagi veetlust, ta on täiesti ebasümpaatne, reptiilne on libe, külm ja ebameeldiv. Temas puudub see, mis moodustab humanismi sisu, on antihumanistlik, puubub inimlik mõõde, st temas puudub inimlik nõrkus. Nõrkus teebki tihti inimese veetlevaks. Kuna temas puudub veetlus, siis ei saa ta daame panna endasse armuma, saab seda teha vaid pettuse teel. Don Juan on nagu kehastunud mask, see mis ta teeb on maskimäng. Oma vaallutused saavutab ta kostüümi abil kasutab kostüümi hiilgust ja sära, silmipimestavat luksust. Miks Don Juani kuju saanud Euroopas nii populaarseks? Oli midagi enamat kui traditsiooniline teatrikuju