sajandi peamisi filosoofiasuundumusi eksistentsialismi ja ka analüütikutest hilise Wittgensteini ja Quine´i ideid. Nii saab leida paralleele eksistentsialismi “heidetuse” ja Jamesi “temperamendi” vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid. Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem.
sajandi peamisi filosoofiasuundumusi eksistentsialismi ja ka analüütikutest hilise Wittgensteini ja Quine´i ideid. Nii saab leida paralleele eksistentsialismi “heidetuse” ja Jamesi “temperamendi” vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid. Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem.
annaabi.ee 
