324-330.a. rajas Constantinus uue linna, mida hakati keisri järgi kutsuma Konstantinoopoliks. Linnas valitsevaks usundiks oli ristiusk. Konstantinoopol saigi Bütsantsi pealinnaks, mille koosseisus olid Balkani poolsaar, Egiptus ja valdused Aasias. Bütsantsi kuulsaim mälestusmärk arhitektuuris oli Püha Sofia Katedraal. Justinianuse ajastu kunstis leidsid vanad traditsioonid täiesti uue tõlgenduse. Selle aja tähtsaim mälestis on kahe ehitusmeistri- Anthemiose Trallesest ja Jsidorese Milutosest- ehitatud Hagia Sofia Konstantinoopoliks (532- 537a). See on ühendatud kuppelehitus pikerguse basiilikaga. Hagia Sofia kirik on kolossaalse kupliga ja seda toetavate poolkuplitega, mis ületab oma mõõtmete ning julgete ehitusvõtete poolest ka Sergiose ja Bakkhose kirikud. Samal ajal, kui tekkis varabütsantsi kirik, kujunes välja ka seinamaalingu stiil, armastatumaks tehnikaks sa mosaiik. Mosaiikmaal saavutas oma
Jumalakoda kiiskas kullast, hõbedast ning vääriskividest ning sisepühamusse võisid siseneda vaid vaimulikud ja keiser, sest neid loeti ainsateks kristuse asemikeks maapeal. Kiriku vägevusest ja uhkest sisekujundusest on kirja pandud imelugusid. Kõik, sealhulgas ka ukselingid ja klambrid, olnud puhtast hõbedast, mitte lihtsalt rauast. Püha altarit ääristanud raamitud kuldplaadid ning lühtrid rippunud hõbekettide otsas. Eriliselt imetleti Anthemiose loodud lamedat, peasaali kaldnurkadele toetuvat kuplit, milles olevad 40 akent suurt ruumi valgustasidki. Kiriku tõelisest suurusest saab aimu alles nõrgas koiduvalguses küünalde kumas. Sel ajal peetakse ka jumalateenistust. Kunagi olevat Procopius, kes pärast kiriku sissepühitsemist keisrile piduliku ülistuskõne kirjutas, küsinud, kuidas see ülisuur kuppel üleval püsib. Seda nõutust on külastajad tundnud sestsaadik. Vastus on aga lihtne
annaabi.ee 
