hingetõmbeaega. Avateosena kõlas Heitor Villa-Lobosi ,,Bachianas brasileiras" nr 1 (1930) kaheksale tsellole. Ansambel Vivacello koosneb noortest ja mõnest vähem noorest suurepärasest tsellistist: Marius Järvi, Andreas Lend, Leho Karin, Theodor Sink, Johannes Teppo, Johannes Sarapuu, Aare Tammesalu ja Villu Vihermäe. Ühendab neid aga hea väljakujunenud maitse ja tehniline valmisolek esitada ülikeerukat muusikat. Sellisesse kategooriasse liigitub avateos kindlasti, esitus oli ansambliliselt laitmatu ja kõlaliselt hästi mahutatud Pärnu kontserdimaja vägagi kammerliku akustikaga väikesesse saali. Aile Asszonyi astus lavale Arvo Pärdi teosega ,,L'abbé Agathon" sopranile ja kaheksale tsellole. Teos on dateeritud aastanumbriga 2004, mil esiettekande tegi Barbara Hendricks koos Beauvais' tsellistidega. Teos on ootamatult väga kirgliku helikeelega ja seetõttu ka väga sobiv Asszonyile, s.t vastab esitaja temperamendile, professionaalsusest ei pea siin rääkimagi. Igal
nurgasambad, kolmnurkne frontoon. Nagu eelmisedki ahjud, seisab ka see jalgadel ainult et nendeks pole "lõvikäpad" nagu teistel, vaid neli vormikat balustrit. Lisaks kahele põhikorrusele omab mõisamaja ka pööningukorruse hoone kummaski otsas on välja ehitatud nn kavaleridetoad. Kõrvalhoonetest pole mõis eriti rikas. Tänapäevani on neist enamvähem algsena säilinud valitsejamaja, karjahoov ning üks küünidest, kuna talltõllakuur ja viinavabrik on varemetes. Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja talltõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait. Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis talltõllakuur, mis ehitatud sõiduhobuste jaoks. See on algselt
annaabi.ee 
