Anoreksiat on raske välja selgitada ja veel raskem on seda ravida (Maser et al., 2009). Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada. Inimese raviks on vaja psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ning ennekõike inimese enda tahet paraneda (Anoreksia, s.a.). 40-60% patsientidest saavutavad normaalkaalu ning tavalise toitumise 6-12 kuuga. 20-40% jäävad normaalkaalu alampiirile ning võivad stressirohketel perioodidel langeda tagasi anorektikuks. Suremus selle haiguse puhul on 5- 30%, eriti äärmuslikel juhtumitel. Seda peamiselt enesetapu või tõsiste südamerütmihäirete tõttu.
Andmete ja välimuse järgi vaadates ta alakaalus ei ole. Erilisi spordiharjumusi tüdrukul ei ole, sest kooli kõrvalt ei ole enam jaksu kuskile trenni joosta. Samuti puuduvad selleks piisavad rahalised vahendid. Eriline tervisliku eluviisi harrastaja ta ei ole. Ta suitsetab ja vahel pruugib ka alkoholi, kuid enamasti ta jälgib, mida ta sööb. See ei lähe küll äärmustesse, nii et ta mitte midagi ei söö või õgib endal kõhu täis ja siis jookseb tualett. Buliimikuks või anorektikuks teda pidada ei saa. Söömisharjumuste koha pealt püüab ta süüa kolm korda päevas tasakaalustatud toitu. Kuna tema koolis on võimalik lõuna ajal saada tasuta sooja toitu, siis enamasti käib ta ka lõunaaeg söömas. Hommikuti sööb ta ka kas või müslit, et ülejäänud päevaks energiat saada. Kindlat magamisreziimi tal aga ei ole, kuna enamasti läheb ta magama kell 00.00 või 01.00 ja tõuseb hommikul kell 06.30. Magamisaeg jääb
annaabi.ee 
