6.3 Inimsuhted postmodernses ühiskonnas Ühiskonda on läbi sajandite koos hoidnud inimeste kooskonnad – pere, naabruskond, kirikukogudus. Tööstusrevolutsiooni tagajärgi hinnates hoiatas tuntud sotsioloog Emile Durkheim ühiskonna killunemise ja seadusetuse (anoomia) eest. Ta pidas silmas, et kahaneb perekonna ja kiriku positsioon ning traditsioonilised väärtused, mis inimestele elus toeks olid, löövad kõikuma,. Modernne ühiskond suutis anoomiale (kaosele) vastu seista rahvusriigi ja heaoluriigi väljaarendamisega. Sellega loodi ka uus ühtekuuluvustunne inimeste vahel. Sotsioloogide meelest kerkib postmodernses ühiskonnas uuesti oht, et sotsiaalsus laguneb. Inimene muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb. Inimene vahetab sagedamini tööandjaid ja töökaaslasi; kunagi nii tähtsaks identiteedi vormijaks olnud töökollektiiv kaotab oma mõjujõu
eesmärk ei saa olla tervistumine ja ehtsat karistamise funktsiooni tuleb otsida mujalt". Üldjuhul nägi Durkheim karistuse eesmärki selles, et karistus peaks kindlustama ühiskonna normaalse funktsioneerimise ja tõstma ühiskondliku teadvuse taset, üld- ja eripreventsioon. Anoomia oli Durkheimi põhisõna, siit tulenevad: anoomiline isiksus, anoomiline ühiskond. Durkheim on toonud välja mõiste ja definitsioonid anoomiale: · Anoomia on sotsiaalse solidaarsuse kadumine, see on kurbus, millele on allutatud ühiskond, ja selles ühiskonnas ei kehti ei õigus- ega moraalinormid. · Samas on anoomia ühiskonna selline seisund, kus märgatav osa liikmetest, kes on teadlikud neid kohustavate normide olemasolust, kuid suhtuvad nendesse negatiivselt või ükskõikselt. · Anoomia on ühiskonna kriisi seisund, ühiskonna võimetus oma liikmeid gruppi siduda.
annaabi.ee 
