Nöbinina aga tahtis elada nagu inimesed ja tal oligi hea meel, et sai teiste nõidade juurest ära minna. Ta leidis endale kena majakese ühes suvilarajoonis ja seadis ennast sinna kamina ette kiiktooli mõnusalt sisse. Kuna aga oli suve algus, siis hakkasid inimesed oma suvilatesse tulema. Nii saabus ka perekond Puravik oma suvemajakesse. Perekond Puraviku pere koosnes emast, isast ja kahest lapsest – Aadust ja Annemaist. Nad olid väga üllatunud, kui nägid seal kiiktoolis ühte punapäist tüdrukut magamas. Härra Puravik sai kurjaks, sest arvas, et Nöbinina on varas. Samuti keeldusid nad uskumast, et tegemist on hea nõiaga. Kui aga Nöbinina isale sarved pähe võlus, siis suutis ta terve pere ennast uskuma panna. Nöbinina rääkis perekonnale oma loo ära ja nad lubasid neiul paariks päevaks enda juurde elama jääda.
tehes nähtavaks nende absurdsuse. Nimetatud vastuolu ongi ,,Püha Susanna" koomika allikas ja ühiskonnakriitika vahend. AnneMai kaugem taustkuju on Susanna Piiblist. Müüdilist perspektiivi tugevdavad põhisündmustega paralleelsed lood, mida tegevuse käigus jutustatakse. Nõnda mängitakse mitmes variandis läbi kurja heakspööramine, kinnitamaks näidendi algul kõlavat teesi kurjus hävitab iseennast. AnneMaist kirjutab Vetemaa veel kaks näidendit: ,Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool" (1978) ja ,,Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool" (1981). Vetemaa on oma näidendeid koondanud sarja ,,Väike näidendiraamat" I 1977, II 1979, III 1981, IV 2000. Enn Vetemaa lühiromaanide eetilis-filosoofilisest probleemistikust Teo ja tahte vahekorrast Enn Vetemaa proosaloomingus moodustavad tema lühiromaanid («Monument» 1965, «Pillimees» 1967,
annaabi.ee 
