nii kindlad, siis annaalid on suhteliselt usaldusväärsed allikad. Annaalides arvestati sündmusi konsulite ametiaegade järgi ning annaalid püüdsid kirjeldada võimalikult palju sündmusi ning nad on vanim ajalookirjanduse liik. Annaale paraku tunneme enamasti hilisemate autorite kaudu tänu sellele, et paljud tekstid on hävinud. Nt kui aastal 387eKr gallid põletasid maha pontifekside arhiivi. Annaalide koostajaid nimetatakse annalistideks ja ajaliselt need autorid jagatakse kahte rühma: vanemad- ja nooremad annalistid. Vanim nimeliselt teada olev annalist on Quintus Fabius Pictor kes kirjutas 3saj lõpul eKr kreeka keeles. Ta kirjutas teose, mida tinglikult nim kroonikaks. See kroonika algas sellega, kui legendaarne Rooma kangelane Aeneas jõuab Trooja linnast Itaaliasse, kroonika lõppes II Puunia sõjaga. Alllikana oli Pictor kasutanud nii suuliseid pärimusi kui ka tekste mis pole säilinud
saj e.m.a. Ehk kõik tekstid on hilisest ajast. Rooma riigi ülempreester pontifex maximus pidas ammustest aegadest peale kalendrit, mis tähistas päevi, kus olid kirjas päevad, mis olid lubatud avalikeks üritusteks (fasti). Nii kujunesid nimekirjad ja sinna pandi ka konsulite nimed kirja, väidetavalt juba 509.a, aga daatumid on ebakindlad. Varsti hakati ka muud infi sinna lisama ja nii kujunesid aastaraamatud ehk annaalid. Al 3. saj hakkasid nendega tegelema erinevad Rooma ajaloolased, nim annalistideks. Umbes 130 a paiku publitseeris üks neist annaalid raamatutena. Ajalugu uuriti edasi, ja kirjutati järjest üle edaspidi. Ükski neista annaalidest pole säilinud, aga hilisemad ajaloolased kasutasid neid ohtralt. Kaks autorit, kelle kaudu on säilinud: Dionysios Halikarnassos ja teine Titus Livius, kes on tuntum ja tema teos muutus pea rahvuslikuks mütoloogiaks. . Nad mõlemad elasid Augustuse ajal, ajaarvamise vahetuse paiku. Nad kirjutasid annalistliku traditsiooni alusel
annaabi.ee 
