(,,Luikede järv"), Drosselmeier ja ,,Araabia tants" (,,Pähklipureja"), Jaropolk ja Vladimir (Mdivani ,,Kirg"), Minkuse Solor (,,Bajadeer") ja Espada (,,Don Quijote"), Adami Hans (,,Giselle"), Conrad ja Birbanto (,,Korsaar"), Pheobus ja Claude (Pugni ,,Esmeralda"), Girei (Assafjevi ,,Bahtsisarai purskkaev"), Tristan (Troyani ,,Tristan ja Isolde"), José (Stsedrini ,,Carmen-süit"), Kuldne ori (Rimski- Korsakovi ,,Seherezade"), Tudeng (Gavrilini ,,Anjuta") jpt. 2011. aastal anti talle Francysk Skaryna 5 nimeline medal silmapaistvate loominguliste saavutuste, professionaalsuse ja panuse eest kultuuri ja kunsti arengusse. SISUKOKKUVÕTE 6 Luikede järv on paljude inimeste jaoks balleti arhetüüp, sest selles on ühendatud elu valulik tunnetus ja esteetiline ilu
rammetult ja kuumusest tukastavat pere kostitas. Kõige enam jumaldas Marc enampoolset vanaisa, kelle pool Lioznos Marc oma suved veetis. Marcil oli armastav perekond. Teda lapsepõlves ümbritsenud hellus oli tõepoolest vapustav, lõpmata mõistev armastus, mis läks üle igasuguste sotsiaalsete ja religioossete keeldude. Tema suurim mängukaaslane oli ta noorem vend David kes suri 1921 ja kelle järgi pani ka Chagall oma pojale nimeks David. Ta õed olid Anjuta, Zina, kaksikud Lisa ja Manja, Rosa, Marusja ja surnult sündinud Rahel. Marc oli sinisilmne säbruliste juustega kõrkjana nõtke vibalik, õrn ja unistav, äärmiselt tundeline poiss, keda vähimgi erutus põhjalkult vapustas. Pisutki kõvem ütlemine koolis pani ta üleni värisema ning sundis veelgi enam endasse tõmbuma. Lastele omase julmusega kuritarvitasid teised poisid tema leebet ja pelglikku iseloomu, nõõkisid ja kiusasid teda. Marc
annaabi.ee 
