asustas moslemid ümber Lucerasse. Ka riigi kese kandus samal ajal mujale: uuteks pealinnadeks said Foggia ning Napoli. Friedrichi surmale järgnenud segaduste järel läks võim 1266 Anjou ja Provence'i hertsogile Charles'ile. Eeskätt sisserände tõttu oli kuningriik selleks ajaks peaaegu puhtalt katoliiklik. Viimased moslemid orjastati aastal 1300. 1282. aasta Sitsiilia ülestõusu (Sitsiilia õhtumissa) tulemusel eraldus Anjoude valitsuse alt Sitsiilia. Saare kuningaks valiti Aragóni kuningas Pedro III (Sitsiilias Pietro I). Tekkinud kahe kuningriigi vahel jäid suhted mitme sajandi vältel pinevaks. 11. sajandi algul domineerisid nii Sitsiilias kui Kalaabrias kreeka ja araabia keel. Kreeka asustus Apenniini poolsaarel pärineb juba Magna Graecia perioodist, Bütsantsi valitsuse ajal 10.-11. sajandil oli kreeka keele mõju ja tähtsus väga suur. Sitsiilias tõi järgnev normannide võim kaasa isegi kreeka
1174-78 V sõjakäik Itaaliasse. 1177 Veneetsia rahu vaherahu Lombardia liigaga. 1180 Friedrich tunnustas õiget paavsti Alexander III ja kaotas ülemvõimu Kirikuriigis. 1180-1181 kodusõda Heinrich Lõviga, kelle keiser pagendab. 1183 Konstanzi rahu Lombardia liigaga Itaalia linnriigid saavutasid teatava iseseisvuse. 1184-1186 VI sõjaretk Itaaliasse, abiellus Sitsiilia printsessiga. 1187 liit Prantsusmaaga algas Stauenite ja Kapetingide liit Welfide ja Anjoude (Plantagenetid) vastu. Friedrich Barbarossa hukkus III ristisõjas. Tema aktiivne Itaalia poliitika jättis Saksamaa unarusse, mis tõigi kaasa hertsogite tugevnemise. Hertsogid tahtsid vallutada slaavlasi, samas kui keisrid üritasid hõivata Itaaliat sellest tekkisid vastuolud. Friedrichi Itaalia poliitika ebaõnnestus Lombardia liiga linnad iseseisvusid, samuti ei suutnud ta paavsti oma kontrolli all hoida. Tema
annaabi.ee 
