hüpoteese maailma kohta. Niisugust teaduse-käsitust nimetab Popper fallibilismiks. Teaduslikke teooriaid tuleks vaadelda ajutistena isegi siis, kui me antud hetkel ei näe põhjust nende väidetes kahelda. Jällegi on Popperi käsitlus siin otse vastandlik traditsioonilise filosoofia põhilisele orientatsioonile. Nii Platoni kui ka Descartes`i järgi pidi filosoofia ja teadus taotlema teadmist, mis oleks mitte üksnes tõene, vaid ka tingimatu (anhypothetos). Selline tingimatult tõene olemustunnetus ei ole Popperi hinnangul inimtunnetuse eesmärgimääratlusena realistlik. Teaduse ajalugu paistab osutavat sellele, et teaduse üksiktulemuste puhul tuleb leppida märksa tagasihoidlikumate pretensioonidega ja loota, et teaduse areng tendentsis viib inimkonda lähemale traditsioonilise filosoofia teadmisideaalile. Nüüd võime me aga küsida Popperi käest, kas ei pretendeeri temagi oma falsifitseeritavuse
selle idee tunnetamine peaks tähendama kogu võimaliku teadmise saavutamist, lõpuleviidud tarkust. Midagi niisugust on inimesele ilmselt ülejõukäiv ja pigem jumalate päralt. Inimesele 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. loomukohaseks maailmamõistmiseks peab jääma filosoofia, “tarkuse armastus”, mis antud juhul tähendaks püüet üha enam läheneda arche anhypothetos`e tunnetamisele. Kuna iga kõrgem idee kätkeb endas madalamaid kui enda liike, siis peaks niisuguse püüdluse tulemuseks olema üha hõlmavam ja seostatum teadmisetervik. Dialektilist mõtlemist iseloomustab Platon aga ka kahe tee ühtsusena, nimelt “tee üles” ja “tee alla” ühtsusena. Dialektika tähendab ju otseses tõlkes “läbi- ja lahtikõnelemine”. Lahtikõnelemine tähendakski siin seda, et arutluse alla võetud idee liigendatakse lahti tema liikideks, st
annaabi.ee 
