66. Uudikristamine · . Kui on vaja luua uus tõug, siis valitakse 2 või enam lähtetõugu. · Valikul arvestatakse eesmärki, et lähtetõugude tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni. · Silmas peetakse eeskätt kehaehitust ja jõudlusomadusi. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb midagi puudu, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu. · Nii kujunes tori tõug, kui kohaliku eesti hobuse märasid ristati norfolki (Hetman, tema isa ja vennad), anglonormanni, idafriisi ja postjee-bretooni täkkudega. · F2 järglaskonnast valitakse parimad ja nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes. Aretustöö käigus võidakse kasutada veel teisi tõuge mõne tunnuse parandamiseks. 67. hübridseerimine veise- ja seakasvatuses · . Veis x seebu on kõige sagedam veisekasvatuses. · Seebu on immuunne vereparasiitide suhtes, mistõttu
Eestis on uudikristamise teel saadud tori hobune. Selleks ristati kohalikku eesti hobust soome ja araabia tõugu hobustega. Ristandid olid kerged ja väikese töövõimega. Seepärast paaritati neid ardenni tõugu sammuhobustega. Saadud ristandid olid halva söödakasutusega ja nõudlikud keskkonnatingimuste suhtes. Edasi parandati ristandeid orlovi traavli ja inglise täisverelise ratsahobuse tõuga. Hiljem norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõuga. Ristandite peamiseks parandajaks osutus Poolast imporditud norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõu ristandtäkk Hetman, keda loetakse tori tõu esiisaks. edasi parndati ristandeid veel postjee-bretooni, hannoveri ja idafriisi tõuga. Sellise keerulise uudikristamise tagajärjel saadigi tori hobusetõug. 67. Hübridiseerimine veise- ja seakasvatuses. Eriti rikas on veislaste sugukond. Enamlevinud on jaki ja seebu ristamine. Kõige
annaabi.ee 
