keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu. Lõõtspillide liigid: Diatoonilised lõõtspillid Unisonoorsed lõõtspillid (nt: Vene lõõtspillkarmoska) Bisonoorsed lõõtspillid (nt: Melodeon, Eesti lõõtspill) Hübriidlõõtspill (nt: Trikitixa, Schrammeli lõõtspill, Briti lõõtspill) Kromaatilised lõõtspillid (nt: NuppakordionBajaan, Klahvakordion) Kontsertiinad (nt Inglise kontsertiina, Anglokontsertiina, Chemnitzer, Bandoonium) Eesti rahvamuusika viljelemine tänapäeval? Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm. Varem lauldi pulmades itkusid, rituaalseid pulmalaule ja loitse, kuid tänapäeval pole see kaugeltki nii.
o Bisonoorsed lõõtspillid helikõrgus muutub olenevalt lõõtsa liikumise suunast, näiteks melodeon, eesti lõõtspill o Hübriidlõõtspillid näiteks trikitixa, schrammli lõõtspill, briti lõõtspill KROMAATILISED LÕÕTSPILLID o Nuppakordion näiteks bajaan o Klahvakordion KONTSERTIINAD o Inglise kontsertiina kromaatiline unisonoorne o Anglokontsertiina diatooniline bisonoorne o Chemnitzer o Bandoonium Lõõtspillid Eestis Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal ,,Kalevipoja" seltsi koolimajas ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia kodunemine rahvamuusikas.
annaabi.ee 
