isamaalist õppeprogrammi, kus on verd köhivad vabadussõdalased meie lugemikes, pildid lipu juures nutvaist vanureist, Tõnis Mägi "Koit" meie pateetilise hümni asemel? Kardame siis tõesti oma rahvuse kestmise nimel veidike propagandat teha? Minus kõnelevad mitu häält: üks apelleerib kohusetundele rahva vastu, teiseks hääleks on terve mõistus. Nõukogude aeg püüdis meid vägivaldselt lülitada vene kultuuri tasandile, sundus tekitab protesti, sest asjad peavad kulgema oma rada. Angliseerumine on aga meie noortele mõjuv sisemine tegur, me ei saa hakata võitlema selle allikaga, selle leviku piiramine saab olla vaid ajutine. Nii püstitatuna on see otsitud probleem. Inimene teeb ikka seda, mis talle meeldib, noor seda enam. Ärgem unustagem, et kord on meie noored need, kes peaksid säilitama rahvuse. Kui meile on ette nähtud sulanduda maailma, miks siis mitte - oluline on ju inimese rahulolu, mitte seda takistavad kultuurilised piirangud. vasturelv oleks
linnastunud piirkond. Sellepärast ei kohta seal kõrgkeskajal samasuguste uute linnade rajamise buumi, nagu see iseloomustas Ida- Euroopat või Briti saari. * Mitmed linnad vajasid pärast pikki piirisõdade ja vallutussõjakäikude perioode taaselustamist ja taasasustamist. ( nt Tarragona linn, mille 12. saj kristlased tagasi võitsid). * Ida- Euroopa linnakultuur oli ennekõike saksa kultuur_ Käsikäes käis urbaniseerumine ja germaniseerumine. * keldi aladel oli linnastumise saatjaks angliseerumine. VIII peatükk Rahvussuhted Ladina- Euroopa piiridel (1): keel ja õigus Keel * Levinud oli, eriti äärealadel, kakskeelsus. Kasutati nimesid kahes keeles, kohalikus ja immigrantide keeles. Samuti levisid kaks- ja mitmekeelsetes regioonides ühest keelest teise lingvistilised laenud. * hiliskeskajal võib täheldada üha enam keelelise natsionalismi ilminguid või politiseeritud keeleteadvuse esilekerkimist. Keele ja rahva identifitseerimise üheks tunnuseks on see, kui
annaabi.ee 
