ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategoorilisele imperatiivile. Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap angazeeritud (prantsuse keeles engager) mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne. Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunistliku ühiskonnakorralduse suhtes. ALBERT CAMUS Albert Camus käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri. Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist;
Kellele kõikjal viirastub Kafka (,,Kummitab" 1970). Kogus ,,Sõnumitooja" muutub situatsioonide side tavategelikkusega veel hapramaks, ülekaalu saab (kujutlus)mängulisus. Mitmes novellis suhestatakse irooniliselt või paradoksaalselt tegevusruum ja sellele omistatud tähendused: ,,Vabaduses" kannab tähendust ,,suur vaba maailm" kinnise vaimuhaigla müüriga piiratud õu; novellis ,,Müür" osutub aktiivset ja angazeeritud eluhoiakut tähistav müürilõhkumine tegelikult üksnes kompensatoorseks rahmeldamiseks tähtsusetu müürijupi kallal kõrvalisel tänaval; ,,Tõrvikukandjas" on universumi vastuseks pime surnukamber. Skepsis sotsiaalse aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides sõnumitoojast, kel puudub sõnum (,,Sõnumitooja"), ekslejast imelike muundumiste linnas, kus leiba asendab pomm, mis pole tegelikult pomm (,,Vernanda leib"), eriti aga
annaabi.ee 
