Kahekorruselisel kivist hoonel on liigendatud põhiplaan ja kaheksatahuline nurgatorn pargifassaadi paremas servas. Tänus sellele on hoone iga fassaad eri nägu. Eksterjööri neorenessanss-stiilis, kuna hoone pärineb jällegi Euroopas valitsenud renessansiajastust hilisemast perioodist, kujundust toetab fassaadi dekoor, mis sisaldab endas massiivset eenduvat karniisi. Lisaks on veel laia rustikaga nurgapaneelid hoone olekut võimendamas. Mõisas on oskuslikult kombineeritud anfilaadne ruumijaotus keskkoridoriga. [23] Eestis on renessanssarhitektuur levinud pigem just ilmalike ühiskondlike hoonete ja elamute ehituses. Stiilile omaseid hooned leiab pigem Tallinnas, kuna puhtalt majanduslikust aspektist hinnates oli seal kõige rohkem vahendeid Euroopas vallanud suundadega kaasa minna. Püstitati renessanslike raekodasid, gildihooneid, haiglaid ja vaekodasid. Kõige ilmekamalt kirjeldab ajastut vast Tallinna vanalinn, kus hooned on
planeeringuga, kahe-kolme korteriga ühel korrusel. Peaaegu alati on sellises elamus kaks eraldi trepikoda, nn. paraad- või peatrepikoda ja köögitrepikoda, vastavalt igal korteril ka eraldi ees- ja tagauks, viimast nimetati ka „mustaks“ sissepääsuks. Köögitrepikoja kaudu käisid tavaliselt teenijad, teenijatoad leiame enamasti köögi kõrvalt, vahel elasid teenijad eraldi hoovis teenijate elamus. Korterites püsis kaua aega mõisaarhitektuurist laenatud anfilaadne planeering, kus toad olid ridamisi läbikäidavad ja puudus esik, kõige tagumisse tuppa minekuks tuli läbida kõik esimesed. 20. sajandi alguses see taandub, andes teed ajakohasematele, mugavamatele ja paindlikumatele ruumiplaanidele. Korterid olid üldjuhul kahepoolse insolatsiooniga, ulatudes läbi hoone, seejuures on tavaliselt vähemat kaks suuremat esindusruumi: eraldi elu- ja söögituba. Söögitoa juurde kuulub sageli veranda. Sissekäigu juures võib veel
annaabi.ee 
