Sellegipoolest esialgu ei teatud tema psühhotroopseid omadusi ja anesteetilist potensiaali. 1540. aastal on mainitud taas eetrit ning sellel korral on teda kirjeldatud kui hüpnootilise efektiga ainet. Sellegipoolest ei saanud see veel tuimestavaks aineks. Naerugaas leiutati 1772. aastal Inglismaal Joseph Priestly poolt. Üldine arusaam, et gaasid võivad omada häid terapeutilisi omadusi, muutus populaarseks. Aastal 1799 Humphrey Davy avastas naerugaasi anesteetilised omadused. Mitu meest on ajaloos pidanud just ennast anesteesia leiutajaks. Esimene nendest oli Crawford Williamson Long. Ta oli arst, kes väitis, et kasutas esimest korda operatsiooni käigus anesteesiat- eetrit (1842). Hiljem ta ka kinnitas seda väidet. Teine mees oli Horace Wells, kes oli hambaarst ning kasutas patsientidel naerugaasi. See oli edukas ja katsetamisel täitis soovitud tulemusi. Sellegipoolest oli selle mõjuaeg lühike
neuriidile. Koostanud M. Kolga 2 Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2005 NS Aferentsete ehk tundenärvide kahjustumisel tekivad ebameeldivad aistingud (paresteesia) või tundetus (anesteesia). Kestva surve puhul vastavad kehaosad "surevad" ära. Valu on retseptorite või tundenärvide ärrituse tunnus (näiteks närvipõletike puhul). Anesteetilised ained halvavad ajutiselt tundenärvide lõpmeid, mistõttu kaob vastava kehaosa tundlikkus või valulikkus. Motoorsete närvide kahjustumisel tekib lihaste nõrkus (parees) või halvatus (paralüüs) - vastav kehaosa jääb liikumatuks. Sekretoorsete närvide või nende lõpmete väljalülitamisel lakkab vastava näärme talitlus (näiteks atropiini toimel lakkab süljeeritus). G a n g l i o n i d on närvide (välja arvatud motoorsed närvide) teedel asetsevad väikesed ümarad
annaabi.ee 
