Anekdoot Annette Kirotar GAG 8.C Gustav Adolfi Gümnaasium Situatsioonikoomika Härra Müller tuleb koju ja viskub surijana tugitooli. "Kallim, kutsu mulle kiiresti arst!" sosistab ta naisele. "On juhtunud midagi hirmsat: ma ei saa ennast enam sirgu ajada." "Öelge, palun, kas on veel mingit lootust?" küsib kohkunud naine kohalejõudnud arstilt. "On küll," vastab arst. "Talle mõjub väga hästi, kui ta oma ülemise püksinööbi vestinööbi keskmisest august lahti päästab." Johni ja Jacki autod põrkavad kokku. Pärast avariid uurivad mõlemad mehed sõbralikult kokkupõrke tagajärgi. John võtab põuest viskipudeli ja pakub Jackile. See võtab paar mehist lonksu ja ulatab pudeli tagasi Johnile, kes selle tasku pistab. " Miks sa ise ei joo?" imestab Jack. " Ma joon pärast seda, kui politsei on alkoholitesti ...
7 naeratust Mina naeratan ilma suud lahti tegemata, koer naeratab lihtsalt suud lahti tehes, ema naeratab üht hambarida näidates, isa naeratab suure laginaga. Kasuema naeratab nagu ema, vanaema naeratab nagu mina, vanaisa naeratab täiesti omamoodi, sest nii neil tuleb ilusaim naeratus. Seljakott Naine kurdab kogu aasta, et midagi pole selga panna. Jõuluks on mehelt suur pakk pakis istub seljakott.
Aspel andnud novellile üsna olemusliku iseloomustuse: 1) Lühidusest järeldub novelli olulisim printsiip: kontsentratsioon. Võib kõnelda ühele sündmusele, ühele meeleolumomendile või ühele arendusele ehitatud novellist, põhiline on üldise perspektiivi koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks, aga tugevasti. Aspel rõhutab veel novelli esinduslikku tähendust, sümbolijõudu, mis eristab novelli oluliselt anekdoodist, mi annab hetpildi, süvenamata ühe inimsaatusesse. Eesti kirjanduses kujunes klassikaline rangevormiline novellitüüp välja E. Vilde ja F. Tuglase loomingus. Vabavormilise novelli kujunemine on seotud K.A.Hindrey novellistikaga. Vabavormiline novell: tegevustik ei pea olema eriline ega väliselt tähtis, küll aga tähenduslik. Ühe põhijoonena võib nimetada eelmainitud H. James teise efekti võimalust, mis põhineb
Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi: 1) vanem, keskeltläbi ka pikem jutustav puändita nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 2) uuem, reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der Witz; saksa die Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud isikute kohta). Inglis- ja venekeelses terminoloogias neid kihte kuigi selgelt ei eristata. Puänt (ingl. punch-line) on "naerukoht" anekdoodi lõpul. Anekdoodi headust hinnataksegi õieti naeruplahvatuse tugevuse järgi, mille ta suudab esile kutsuda. Naljandil ja anekdoodil on seega põhimõtteline vahe: naljand põhineb sündmustiku kaasanautimisel ja sama juttu kestab kuulata ka korduvalt
annaabi.ee 
