..15 päeva jooksul võib olla kuni 100%. Aastatse kalade suremus ei ületa tavaliselt 10%. Kaladel kaaluga üle 100g kulgeb IHN krooniliselt ja kadu on väike. Vastsetel on kliinilisteks tunnusteks verevalumid rebukotis, kõhupinnal, silmades pupilli ümber, nahk on tume, võib esineda punnsilmsus ja astsiit kõhuõõnes. Pärakust väljub pseudoroe pikkade valgete niitidena, uimede alused veritsevad. Siseorganid on aneemilised, rasvkoel, harvem lihastes, võivad olla täppverevalumid. Magu on paisunud, sooles sültjas mass. Mõnikord haiguse ägeda kulu korral võivad need palja silmaga nähtavad tunnused puududa. Haigusele iseloomulik vereloomkoe e hematopoeetilise koe (peaneer, põrn) nekroos on tuvastatav histoloogilise uuringuga. Diagnoos pannakse viroloogiliste uuringute alusel. Haigusetekitaja kandub edasi veega, nakatutakse lõpuste kaudu
mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks, mis on erütrotsüütide peamine koostisosa. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10–12 g/dl. Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub. Juba esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud aneemia. Põrsa nahk kaotab roosaka varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis. Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt väljakujunenud aneemiaga kaasneb tihti kõhulahtisus, põrsad hingeldavad, muutuvad haigustele vastuvõtlikuks ja hukkuvad. Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub. Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda nende proteiini, mineraalelemendi ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise
annaabi.ee 
