Magistriks sain, doktoriks isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea.", ,,Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole,". Ta otsib elu mõtet, maailma tuuma. Et selleni jõuda, on ta valmis pöörduma maagia poole. Fausti majanduslik seis on ka kehv. ,,Ka muuga hoobelda ei saa, puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale? Seepärast ma andun nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam tarkust kogu aja mul teeselda ei oleks vaja, vaid mõistaksin, mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum, ja näeksin kõikeloovat jõudu ja sõnadest ei tunneks õudu." Enda kambris tunneb Faust end nagu vangikongis: ,,Veel olen, ah, siin konginurgas!" Peale Wagneriga vestlemist ning mõningat mõtisklust tuleb Faustile veelgi suurem masendus peale. Ta peab
kestvat igavikku täidavad veel ainuüksi armastatud inimeste säravad kogud. Lastagu vaid hingel kindel olla, et kusagil kõiksuses kohtub ta taas oma sõbraga, ja ta viibib üksinduses rahuloleva ning rõõmsana ka tuhat aastat. Täna hommikul ärkasin ma, tundes harrast tänumeelt oma sõprade, nii uute kui vanade eest. Kas ei peaks ma siis nimetama Jumalat Ilusaks, kui ta end päevast päeva mulle niimoodi ilmutab oma andides? Ma olen tõre seltskonna suhtes, andun üksindusele, ja ometi pole ma nii tänamatu, et ei näeks tarku, kauneid ja üllaid, kui nad aeg-ajalt mu väravast mööduvad. Kes mind kuuleb, kes mind mõistab, see saab minu omaks minu omaks igavesti. Ka ei ole loodus nii vaene, et ta ei võiks pakkuda mulle seda rõõmu palju kordi, ja nii ketrame endile oma sotsiaalseid niite, koome suhetevõrke; ja sedamööda, kuidas paljud mõtted üksteise järel endale
annaabi.ee 
