Inimese toimetulek kaasaegses maailmas sõltub tema aktiivsusest õppijana, valmisolekust õpisituatsioonis näha endas subjekti, aktiivset ning vastutavat mina. Subjekti mõiste on leidnud kasutust erinevates teadusharudes, näiteks filosoofias, psühholoogias, sotsioloogias, kasvatusteaduses, ka filoloogias. Kõige laiemas plaanis defineeritakse subjekti keskkonnas aktiivselt tegutseva, teadvust, tunnetust, tahet, vajadusi ja eesmärke omava indiviidi või rühmana. Andragoogikas on subjekt üheks põhimõisteks, mida käsitletakse kui teadvustatud aktiivsuse kandjat, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima. Subjektsus ja aktiivsus - subjektsuse fundamentaalne omadus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjektsuse ja seega samuti aktiivsusega kaasneb oma otsuste ning käitumise eest vastutamine.
„Inimeste eneseteadvuses juhtub midagi dramaatilist kui nad hakkavad end täiskasvanutena mõistma. Nad hakkavad nägema oma elu kui mitte enam täiskohaga õppijad. Nad näevad end kui produtseerijana“(Knowles, 1980, p. 45). Koolijuhtidel on ülesanne luua tasakaal õpetajate ja koolitöötajate vahel. Et seda ülesannet täide viia, peavad koolijuhid kaaluma õpetaja isikut ja asjakohaseid vahendeid, et teada saada, mis on kasulikum koolile. Täiskasvanute rolli kogemused. Andragoogikas, kogemus eeldab rikast eeltööd täiskasvanu õppes. Koolijuhid peaksid teadma, et õpetajate kogemusi tuleb hinnata, sest see esindab nende kauakestvat investeeringut enda enesehinnangule. Kasvava või suure kogemusega õpetajad panustavad mitte ainult oma õpilastele vaid ka kolleegidele ja iseendile, kuna nad pidevalt täiendavad end. Paljude koolide kogukonnad on tugevnenud tänu koolijuhtide märkamisele koolitöötajate erinevatest rollidest.
2. argiteadvus (MÕTTED ,TUNDED) 3.ülateadvus (IDEAALID;EETIKA VÄÄRTUSHOIAKUD, ELU EESMÄRGID) Ülateadvus on inimese elu mootoriks ja selle kujundajaks on tugevad emotsioonid, mida saadakse kunstist, muusikast ja eriti ilukirjandusest.. Hinnang humanistlikule isiksuseteooriale. Humanistlik psühholoogia tekkis pärast sõda- 1945. Paljudes maades on selle levimine toonud kaasa revolutsioonilisi muutusi pedagoogikas, andragoogikas, meditsiinis, psühhoteraapias jm. Ei ole võimalik tõestada, et inimene on oma põhiloomult hea. Oluline on nende roll praktilises psühhoteraapias. Isiksuse fenomenoloogiline käsitlus. Igal inimesel oma fenomenoloogiline reaalsus, isiklik eripära maailma ja teiste inimeste tunnetamisel, hindamisel ja mõtestamisel. · Igaüks elab enda koordinaadistikus, mõeldes talle omaseid mõtteid, elades läbi talle omaseid tundeid
annaabi.ee 
