ei tark ega ilus. Tal ei ole enese arvates midagi puudu ja seega ta ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne. Tarkust otsivad need, kes on tarkade ja nõmedate vahepeal, nende hulka kuulub ka Eros. Tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on armastus kauni vastu, nii et Eros peab olema paratamatult filosoof, filosoofi koht on keskel, targa ja nõmeda vahel. Põhjuseks on Erose päritolu ta on pärit targast ja andekast isast ning nõmedast ja andetust emast. Eros on armastaja. Eros ihaldab tarkust ja ilu, kuna need on hüved. Saades neid hüvesid saab Eros õnnelikuks. Platoni toodud argumendid on veenvad. Kuna Eros on sureliku ja jumala poeg, siis ta jääb nende kahe tasandi vahele, ehk ta on deemon. Eros ei ole tark, aga ta ei ole ka nõme oma päritolu tõttu. Tarkuse ja rumaluse vahel on midagi keskmist. Eros ongi see keskmine. Ta püüdleb tarkuse poole, sest tal on sellest puudus. Ta on tarkuse armastaja ehk filosoof. Eros
(1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv
annaabi.ee 
