Õpetajate ja koolijuhtide hulgas tehtud küsitlustest nähtub, et nendegi seas käibivad üldlevinud stereotüübid ja müüdid. Üsna levinud on ettekujutus andekast lapsest (veidi utreerides) kui puhta põllekese, ilusa käekirjaga ja kenasti käituvast viielisest tütarlapsest. Kas ja kuivõrd on õpetajad, koolijuhid ja ka lapsevanemad pädevad ande varajase diagnostika ja andehoiu küsimustes ning altid sellega tegelema, sõltub suuresti nende ettevalmistusest andekuspedagoogikas ja -psühholoogias. Paraku on õpetajakoolituse õppekavades selles osas suur tühimik, vaid mõned valikkursused ja täienduskoolituse programmid käsitlevad seda temaatikat. Tihti jäävad õigel ajal märkamata jäänud andekad õpilased õpetajale silma pigem juba tekkinud probleemidega, nagu edasijõudmatus, sotsiaalsed ja emotsionaalsed 26 raskused, negatiivne hoiak kooli suhtes jne
probleemid on väga On selge, et andekuse üht ja kõikehõlmavat definitsiooni pole sugugi kerge erinevad. Just seetõttu leida – niivõrd keerukas on see fenomen oma paljususes. Seetõttu kasuta- vajavad andekad takse andekuse määratlemiseks pigem mudeleid, mis aitavad meil mõista lapsed individuaalset lähenemist. ande avaldumise eeldusi ning selleks vajalikke tingimusi ja katalüsaatoreid. Tuntuim nüüdisaegses andekuspedagoogikas kasutatav mudel on Amee- rika psühholoogi Joseph Renzulli nn “kolme ringi mudel”. Renzulli oli esimene, kes osutas tähelepanu sellele, et varasemad, pelgalt IQ-testide alusel tehtud otsustused andekuse kohta (andekaks loetakse intelligentsus- testide alusel lapsi, kelle IQ on üle 120–130) mõõdavad pigem nii-öelda
annaabi.ee 
