ANDEKA LAPSE TUNNUSED Andekust on keeruline defineerida. Lindgren ja Suter (1994) käsitlevad andekatena lapsi, kes oma väljapaistvate võimete poolest suudavad saavutada silmapaistvaid tulemusi. Andekad lapsed kuuluvad erivajadustega laste hulka, sest nad vajavad oma arengupotensiaalide realiseerimiseks kasvukeskkonna kohandamist (Häidkind, Kuusik 2009). Viimastel aastakümnetel ei peeta andekuse põhinäitajaks enam intelligentsuskvooti (IQ), vaid rohkem tähtsustatakse loovust: mõtete voolavust, originaalsust, probleemi nägemise võimet (Sikka 2002)
on leidnud suurt tunnustust ja selle kontseptsiooni alusel töötavad paljud andkate nõustajad kogu maailmas. Järgnevalt nende kuue profiili kirjeldused Bettsi ja Neiharti (1988/2009) järgi. I: edukas. Bettsi ja Neiharti arvates on selle “tüübi” esindajaks umbes 90 protsenti koolisüsteemis andekatena identifitseeritud lastest. Nad on hästi kohanenud koolisüsteemiga ja õpivad edukalt. Käitumisprobleeme Andekate sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused 73 esineb neil harva, kuna nad soovivad saavutada õpetajate, vanemate ja teiste täiskasvanute heakskiitu. Nad tajuvad hästi, mis koolis ja kodus “peale lä- heb” ning on omandanud sobiliku käitumismalli. Niisugused lapsed on