Ühe rituaalina tuli teda matkida. Kuningas pidi olema füüsiliselt perfektne, vananenud kuningas pidi mürki võtma, et tuleks järgmine. Aafrika sisemaal olid kindlasti riigid olemas kuid neist on väga vähe teada. Paljud neist riikidest olid pärimuse järgi vallutuspõhised, kus karjakasvatajad (pärimuse järgi pärit põhja poolt Niiluse ülemjooksult) olid lõuna poole tungides alistanud kohalikud põlluharijad. Riikides oli kaks kihti karjakasvatajatest vähemus, kes valitses andamikohustusliku põlluharijate enamuse üle. Nt Rwanda ja Luba Lunda. Buganda (suahiili keeles Uganda) asus Victoria järve põhjakaldal. Selles riigis ei ole pärimust vallutusest. Kui inglased 19. sajandi keskpaigas sinna jõudsid, oli tegemist rangelt tsentraliseeritud absoluutse monarhiaga. Pealinnas oli u 40 000 elanikku, valitseja palee oli 4 km2 pindalaga. Kuningas oli polügaamne. Riigis oli bürokraatlik valitsusüsteem. Kuningas määras peaministri konsulteerides oma ema ja õdedega
tuntud esimese Peloponnesose sõja nime all (u. 460 445). Tõenäoliselt just neil aastatel valmisid Ateenat ja tema sadamat Pireust ühendavad nn pikad müürid, mis muutsid Ateena koos sadamaga toonastes tingimustes võitmatuks kindluseks. Sõda algas ateenlastelele edukalt. Nende poole asus Korintose naaberlinn Megara, mis tagas kontrolli Kesk-Kreekat Peloponnesosega ühendav maakitsuse üle. Õnnestus vallutada ka naaber ja ammune vaenlane saareriik Aigina , mis sunniti andamikohustusliku sõltlasena mereliitu. Spartalased viisid küll väed Kesk-Kreekasse, 27 kindlustamaks oma mõju Delfi oraakli üle ja võitsid neid tagasiteed takistada püüdnud ateenlasi Boiootias Tanagra lahingus (u. 457. a.), kuid veel samal aastal alistasid ateenlased Boiootia ja aitasid sealsetes linnades võimule Ateena-meelsed demokraadid. Suur osa Kesk-Kreekast oli langenud Ateena võimu alla.
annaabi.ee 
