Rooma kangelased Roomlaste kõige tuntum kangelane oli Aeneas. Aeneas oli jumalanna Aphrodite ja Anchise poeg, Trooja üks printsidest.Vergiliuse ,,Aeneis" jutustab, et tegemist oli ühe kuulsaima sangariga, kes Trooja all võitles. Tegemist oli ilu- ja armastusejumalanna Venuse pojaga ning ema kaitses poega, kuidas vähegi suutis. Pärast pikki eksirännakuid (sarnaselt kreeklaste Odysseusele) jõudis mees Kartaagosse, kus Venuse sepitsuste tõttu kohalik kuninganna Dido temasse armus. Aeneas - pidi aga edasi minema, tal oli tõelise rahvuskangelase missioon rajada oma riik
riigi vastand, nende omavahelised suhted olid selgelt reglementeeritud rooma õiguses selline suhtumine mõjutas kõiki elualasid. Lisaks oli roomlaste elulaad suures osas militaristlik. Nad olid ,,sündinud sõdurid", sõjavägi oli nende riigi võimsuse aluseks, sõjaväelaste kätte oli kogunenud võim ja isegi linnad olid ehitatud välilaagrite eeskujul. Roomlaste suhtumist kirjeldab väga hästi Vergiliuse lause, mille ta pani roomlaste legendaarse esiisa Anchise suhu: "Las teised rahvad vormivad marmorist elavaid nägusid, Rooma on kutsutud ja seatud valitsema allaheidetud ja vallutatud linnade üle." Sissejuhatuse kokkuvõtteks võib öelda, et roomlaste kunstiloomingut vabariigi ajastul ja hiljemgi iseloomustab eelkõige praktiline laad ehitusmeistrid püstitasid hooneid otstarbekusest lähtudes ning katsid hiljem rahulik ent värvika sikatuuriga, kujur võttis kõigepealt surnumaski ning andis siis sellele kunstipärase vormi jne. jne.jne.
ehkki selle üle vaieldi. Rapsoodid kasutasid neid sissejuhatusena (prooimion) oma retsitatsioonides kultuspidustustel. Mõni hümn küünib pikkuselt eepilise lauluni (hümn Hermesele 580 värssi). Hümnid erinevad tekkeaja (u. VII-IV saj. e. Kr.) ja -koha poolest, kogumiku koostamise aeg on teadmata. Pikimad hümnid on pühendatud Deelose ja Pytho Apollonile (jutustavad jumala sünnist ja kultuse rajamisest Delfis), Hermesele (jumaliku lapse seiklustest), Aphroditele (Aphrodite armastusest Anchise vastu), Demeterile (Persephone röövimisest ja leidmisest, Eleusise kultuse rajamisest). 32. Lüürika ja melos Lüürika (< kr lyrikos `lüüra saatel lauldav, tundeküllane') on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval; ka lüüriline luule. Erinevalt eepika sündmuste kujutamisel objektiivsust taotlevast jutustavast esitusest ning dramaatika tegevusel ja dialoogil rajanevast esitusest on lüürika poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise
annaabi.ee 
