läbielamist. Maal sai väga negatiivse kriitika osaliseks. Järgnevate aastate tööd on vähem väljakutsuvad ja kriitikuid ärritavad. Neli aastat hiljem maalitud "Inger rannas" tõestab Munchi võimet portreteerida lüürilist atmosfääri, jäädes siiski tolle perioodi romantilise trendi raamidesse. Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase, täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest anarhistidest sõprade seltskonnas, sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sellel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus. 1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta tööd osutusid nii populaarseteks, et ta sai järgnevaks kolmeks aastaks riigipoolse rahalise toetuse.
1885 aastal läks Munch Pariisi, kus ta alustas tööd tulevaste tõeliselt populaarsete maalide kallal. Tema poolt maalitud ,,Haige laps" oli tolle aja üks kuulsamaid töid. Pildil kujutas kunstnik oma õde Sophiet. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist. ,,Haige Laps" sai väga negatiivse kriitika osaliseks, kuna eiras seniseid kunstitavasid. Järgnevate aastate tööd on vähem väljakutsuvad. Mõned aastad hiljem tutvus kunstnik Jageriga, liikumine tema anarhistidest sõprade seltskonnas, sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata üksikinimese piinarikast ja rasket elu. 1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Tema tööd osutusid nii populaarseteks, et ta sai järgnevaks kolmeks aastaks riigipoolse rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri Léon Bonnati käe all. Oma isa surmast ajendatult, maalis ta teose ,,Öö"
Wrangel (1878-1928), parun Roman von Ungern-Sternberg (1886-1921), jpt. Väga suur osa neist olid kasakad. Ukraina oli peamine sõjaväli, kus põrkusid nii erinevad maailmavaated kui majandushuvid. Punaarmee ja valgekaartlaste kõrval tegutsesid seal kohalikud rahvuslased (Roheline armee) ja anarhistid (Must armee). Sageli ei olnud võimalik küll aru saada, kes olid mingi idee pärast sõdimas ja kes lihtsalt röövlid. Anarhistidest ja rahvuslastest tuntuim oli Nestor Mahno (1888-1934). Ukraina kõrval sõdisid oma iseseisvuse pärast ka eestlased, lätlased, poolakad, kaukaaslased ja teised rahvad tsaari-Venemaa äärealadelt. Kodusõja käik: Konflikt algas kohe peale bolsevike riigipööret. Põgenema pääsenud Ajutise Valitsuse juht Kerenski üritas koos Krasnoviga bolsevikke kukutada, ent ebaõnnestunult. Lõunas asusid kasakad toetama Ajutist Valitsust. Endised tsaariarmee ohvitserid hakkasid värbama vabatahtlikke
annaabi.ee 
