Anarhismis (0)

Kaasaegases anarhistlikus mótlemises on tóenäoliselt mitmeid uusi voolusid, aga Barbara Goodwini on viidanud konkreetsemalt just 2 uuele lahknevale anarhismi voolule tänapäeval: Anarhokapitalismile jar 60-70nadatel väljakujunenud liikumisele, mis idealiseerib inimese isiklikku pógenemist arenenud kapitalistlikust ühiskonnast ja tema nn vaimset vabanemist. Anarhokapitalism on iseenest huvitav teooria - kuigi on natuke raske ette kujutada kuidas ta täpsemalt aitaks kaasa inimühiskonna arengule saavutamaks sóltumatust, vabadust, vórdsust ja likvideeriks róhumist? :-) Loojaks peetakse Murray Rothbardi kes jóudis selleni, ühendades omavahel klassikalise liberalismi (mis taotleb reziimi kus oleksid tagatud óigused vórdsusele, vabadusele, julgeolekule ja omandile), individualistliku anarhismi (mis ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o. vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isiklikku tahtmist.) ja Austria majanduskoolkonna vaated (mis vastandas vabaturu riigi poolt kontrollitavale majandusele). Anarhokapitalistid nóuavad riigi hävitamist ja eraisikute ning firmade kontrolli kóigi ühiskondlike ja majanduslike asjade üle. Omand – nii maa, tooraine kui ka teised kaubad , sealhulgas ka tööjóud kuuluvad üksikisikutele vói firmadele ja seda kaitstakse omandióiguste süsteemi raames. (on teoretiseeritud ka óiguskaitse eravaldusse minemisest, kus igalühel vóivad olla oma seadused ja seaduste üle valvajad!) Kaupu toodetakse peamiselt kasumi saamiseks, mitte kodanike vajaduste rahuldamiseks ja kóiki kaupu jaotatakse vahetuse kaudu turul, mida juhivad pakkumise ja nóudmise seadused. Praegused, riigi poolt kehtestatud maksustamised, igasugused regulatsioonid ; käsud/keelud; litsentside andmised; riigimonopolid (ka raha tootmine) jne. ainult piiravad majanduse arengut. Anarhokapitalistlikku ehk laissez faire (tólge vóiks olla - let us be -) pooldajad peavad tähtsaks inimóiguste aluseks absoluutset óigust eraomandile ja nóuavad muuhulgas täielikku óigust näiteks ka vabaks prostitutsiooni-ja narkootikumidega kauplemiseks (inimene omaenda füüsilises olekus on samasugune eraomand). Anarhokapitalismi on mitmeti kritiseeritud: Móistes täielikult hukka riigi kontrolli ja vóimu, andestavad anarhokapitalistid vaikides majandusliku ja inimestevahelise sunduse, mis hakkaks valitsema sellises ühiskonnas. Kuna primaarseks vabaduseks ja eesmärgiks on kasumi teenimine , vóib see tekitada suurt ebavórdsust turul ja on kerge ette näha olukordi , kus inimesed voivad iga hetk töötuks jääda ja poleks ehk kedagi kes tegeleks sotsiaaltagatistega? Ka vóivad tekkida olukorrad, kus inimestele palju heaolu toovad asjad nagu pargid, tänavad, tänavavalgustus jne vóiksid kaduda, sest sissetulekut selliste asjade pealt on raske teenida (keegi ei pruugi tahta sellega enam tegeleda). Samuti, kui igalühel on oma óigus ja oma seadused koos oma (maksuliste) korravalvuritega – voib välja kujuneda olukord, kus koik hakkavad pidama sóda kóikide vastu (kuni raha jätkub?)! Samuti prostitutsiooni, narkootikumide, mürgid jne kauplemisel tekivad küsimused ja probleemid – kui palju puudutavad need inimese omandióigust iseendale ja kui palju vóib selle juures tekkida tahtlikku halva tegemist kaasinimestele. Anarhokapitalism suurendab inimeste vóórandumist ühiskonnast ja üksteisest. Terve konkurentsi asemele vóib tekkida olukord kus igaüks vóitleb ainult kitsalt iseenda ja omaenese tulude eest. Teine anrhismi vool tänapäeval puudutab tarbijakapitalismi kriitikat läbi pógenemise ja individuaalse pääsemise ja on välja kasvanud 60-70ndate aastate üliópilasrahutustest, hipide , punkarite ja muude liikumiste elamiseksperimentidest. Keskendutakse pigem vaimse vabanemise otsimisele vói otsitakse koos móttekaaslastega vóimalust elada eraldi kogukondades, mis majandaksid ennast ise ära. Kaitse kapitalistliku ühiskonna eest póhineb veendumusel, et parim mida saab teha enda kaitsmiseks on rajada enda ja rikutud kapitalistliku ühiskonna vahele nn sanitaarpiir. Neil, nagu paljudel teistelgi tänapäeva anarhistidel, puudub ühtne poliitiline organiseeritus ja eelistatakse spontaanset väljaastumist jar nn olukorra ärakasutamist.