subjektiivne kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Zanrid: eleegia nukker, leinalaul; pastoraal e karjaselaul; ood pidulik luuletus mingi sündmuse v isiku auks; epigramm satiiriline luuletus. Kreeka lüürika algas u 7-8 saj e Kr. Kreeka lüürikuid: Architochos, Solon,Tyrtaios. Monoodilise lüürika esindajaid: Alkaios, Sappho, Anakreon. Anakreontilised luuletused (satiir, pilkav) eriti popid 18-19. sajand. Koorilüürika: selle alla kuulusid eeskätt hümnid kuulsatele sportlastele, jumalatele, valitsejatele. Hümnides tihti õpetlikud mõtisklused. Esindajad: Simonides, Pindaros. Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid) Hakkab arenema alles 6. saj e
ja lihvitud sõnastus, mis kasutab ka kõlamänge, assonantsi (vokaali kordumine sõna algul) ja alliteratsiooni (konsonandi kordumine). Teemadeks on enamasti kaunid neiud, vein ning naljatlevalt käsitletud tunded. Poliitilisi teemasid ei olnud. Tema jäljendajaid oli palju ja sellest võrsus nn anakreontiline luule. See köitis paljusid hilisemaid poeete, kes seda oma keelde tõlkisid. Esimesed eesti keelde kreeka keelest tõlgitud luuletused olid anakreontilised, eesti keelde on anakreontilist luulet tõlkinud K.J. Peterson. 12. Mis on epigramm? Mis on epitaaf? Mis on epiniikion? Epigramm algselt värsivormis pealiskiri haua- või mälestussambal või jumalusele pühendatud esemel, tavaliselt eleegilises distihhonis; peatselt aga tarvitati mõistet iga eleegilises värsimõõdus koostatud lühikese luuletuse kohta. Loojaks Simonides. Epitaaf epigrammi alaliik; hauakiri või hauakirjaga mälestussammas; kellegi surma
annaabi.ee 
