Meil üle kogu Eesti hajusa levikuga, kasvades lubjarikkamatel ja ka soostunud kasvukohtades, tihti h. sarapuu kasvualadel alusmetsas päikesepaistelistel nõlvakutel. Põõsas on erakordselt sitkete niinekiududega, millele viitab näsiniine põhjaeesti varasem nimetus nasin, nasipuu, naeseniinepuu. Amuuri korgipuu (Phellodendron amurense Rupr.) [amurénse] Kodumaal kuni 25 m kõrguseks sirguv, meil kuni 15 m kõrgune laia, lehterja võraga puu pärineb Amuurimaalt, Kirde-Hiinast ja Mandzuuriast. Tüve koor helehall ja korkjas, Võrsed: noorelt kollakaspruunid. Lehed: paaritusulgjad liitlehed, kuni 35 cm pikad, 5-13 lehekesega, lehekesed piklikmunajad, 5-10 cm pikad, pikalt teritunud tipuga, täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad ja roodudelt karvased, sügisvärvus helekollane. Õied: väikesed, koondunud kännasjatesse õisikutesse, meerikkad. Õitseb juunis. Viljad: on mustad kerajad roheka viljalihaga viieseemnelised marjad
Hambavalu korral torgiti valutavat hammast näsiniine puidust valmistatud tikuga hambavalu lakkas, kuid ka haige hammas lagunes hiljem ära. Näsiniine koorest keedetud veega raviti täitanud koduloomi. Vaid mõne näsiniine marja söömine põhjustab tugeva okserefleksi ja kõhulahtisuse. Sortidest: 'Alba' -; 'Rubra Select' Amuuri korgipuu (Phellodendron amurense Rupr.) Kodumaal kuni 25 m kõrguseks sirguv, meil kuni 15 m kõrgune laia, lehterja võraga puu pärineb Amuurimaalt, Kirde-Hiinast ja Mandzuuriast. Tüve koor helehall ja korkjas, Tunnused: Võrsed: noorelt kollakaspruunid. Lehed: paaritusulgjad liitlehed, kuni 35 cm pikad, 5-13 lehekesega, lehekesed piklikmunajad, 5-10 cm pikad, pikalt teritunud tipuga, täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad ja roodudelt karvased, sügisvärvus helekollane. Õied: väikesed, koondunud kännasjatesse õisikutesse, meerikkad. Õitseb juunis. Viljad: on mustad kerajad roheka viljalihaga viieseemnelised marjad
aastal jõudsid kasakad Jenissei suudmesse, 1645. aastal Vaikse ookeani rannikule, kuhu esimese Vene kindlustatud asulana (ostroog) rajati Ohhotsk. 1648 purjetas kasakas Semjon Deznjov esimese eurooplasena läbi Beringi väina. Sellega oli Vene koloniaalvõim jõudnud Siberi idapoolseima punktini. Lõuna suunas jõudis Vene kolonisatsioon Mandzuuriasse, kus tekkis huvide konflikt Hiina võimudega. 1689. aastal jesuiitide vahendusel sõlmitud Nertsinski lepinguga tuli Vene kolonistidel Amuurimaalt taanduda ning Vene-Hiina piiriks määrati Stanovoi mäeahelik. Venelased said Hiinas kauplemisõiguse. Siberi ja Kaug-Ida koloniseerimine oli aeglane, kuid järjekindel protsess. Kohalik elanikkond maksustati karusnaha andamiga. 17. saj. andis karusnahakaubandus tervelt kolmandiku kogu Vene riigi sissetulekust. Seetõttu hoiduti põlisrahvaste ning nende traditsioonilise eluviisi hävitamisest. Riigi kontroll Siberi ja Kaug-Ida Vene kolonistide üle oli suhteliselt nõrk
annaabi.ee 
