peab jääma mõistlikuse piiridesse. Näiteks Hitler arvas, et natsionaalsotsialism on kõigile hea. Thomas Moore 1478-1535 poliitik, filosoof ja kirjamees Mõiste tuleneb Moore'i teosest ''Utoopia'', kus ta tahtis luua ideaalset ühiskonda. Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Renessansiaegne teater 16. sajandi alguses Keskused: Inglismaa,Hispaania,Itaalia Commedia dell' arte -Itaaliast välja kujunenud teatritegemiseviis ampluaateater- näitlejatel kindlad rollid,teatud tupaaz,skemaatiline stsenaarium,improvisatsioon. levinumad tegelased- Pantalone,Columbina,Arlecchino etendati linnaväljakul,kirikuplatsidel ja tekst mõeldi välja kohapeal, suzeed kordusid Inglise teater alguses mitte proffesionaalne, võõrastemajade sisehoovides Sai tuntuks tänu Elizabeth I'mesele 1576 The Theatre- lõi James Burbage, selle eeskujul Rose,Hope,Globe(1599) väga populaarsed, kuninganna ja lihtrahvas üheskoos.
Teatrile tõepoolest pakuti primitiviseeritust, teater nägi samas enda jaoks selles tekkinud olukorras väljapääsu. Seda romantikute pakutud teed pidi võis teater eemalduda klassitsismi kõrgetest surnud vormidest. Liiguti madalate kommertslike zanrite poole tõusvad ja tärkavad zanrid. Hugo ampluaade züsteemi teke, karakter asendatakse tüübiga. Tüüp on tegelikult karakteri taandamine paarile iseloomulikule joonele, paar primitiivset joont. Sel kombel tekibki ampluaateater. Selline teater, kus kõik on ühetüübilised. Aga see annab teatrile võimaluse luua uus teatritehnoloogia klassitsismi asemele. Luua uus lavasüsteem. Teatri jaoks on tüübid loomulik seisund see on nagu teatri geenides sees, üks teatri kõige loomulikumaid omadusi, ürgomane tetarile. Tüüp ei ole päris see sama mis mask. Mask on alati keerulisem kui tüüp, maskis alati mingi saladus mida ta seletab
Kujutas ka inimese siseelu, jõulisi dramaatilisi konflikte. Realistlik ja naturalistlik teater lavastaja muutus vajalikuks. Uus näitekirjandus otsiti elulist tõde, lahati inimhinge ning kujutati inimese siseelu. Laval pidi olema reaalsuse tõetruu peegeldus. Lavastajateatris tekkis ka teatrikunstniku amet nüüdisaegses tähenduses. Tekkis uus lavakujundus. Stanslavski tegeles kaua ühe lavastusega. Uued tekstid nõudsid uusi teatripraktikaid. Varem ampluaateater, nüüd keskenduti ansamblimängule. Stanslavski süsteemile on omased kunstiline ühtsus, ansamblimäng, psühholoogiline lähenemine näitlemisele (alateadvus) ja realism (usutavus), maagiline ,,kui" (peaksime uskuma, mida näeme) ning läbiv tegevus (süsteem põhines tegevuslikul analüüsil; mis on näitleja mängitav sündmus ja kuidas ta seda mängib?), pealisülesanne (tegelaskuju põhiidee), vaataja kui kaasaelaja roll (emotsioon, uskumine).
annaabi.ee 
