Võimude vägivallapoliitika Nõukogude vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suunatud elanikkonnakihtide vastu. Eesmärgiks oli allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Suunajaks oli parteiaparaat ja täide viisid seda julgeolekuorganid. Algas nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste arreteerimine ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Arreteerimise eest põgeneti metsadesse varju, täiendades nii metsavendade ridu. Et neid metsast kätte saada korraldati amneesiaid, kus kutsuti neid tagasi pöörduma oma igapäevase elu juurde, kuid see oli vale. Osutati ka vaimset vägivallaga, ühiskonna vaimuelu allutati täielikult valitseva reziimi ideoloogiatele. Keelati sõjaeelne kultuur. Jätkusid küüditamised: 1945. aasta august, mil Eesti sakslased saadeti metsatööle. Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suurküüditamisega (26. märts). J. Stalini surma järel alanud sula
sõnaleidmisraskused. Transkortikaalsed afaasiad – järelekordamine normaalne; semantiline afaasia – raskused loogilis-grammitilistest lausetest arusaamisel. Amneesia – mälu mitteloomulik halvenemine. Amneesiaga patsiendid võivad kaotada asju ja süüdistada teisi nende tagant varastamises. Nad unustavad, mida neile on öeldud ning küsivad korduvalt samu küsimusi. Mäluhäired põhjustavad osalise või täieliku võime kasutada eelnevaid kogemusi. Mäluhäireid (amneesiaid) on mitut liiki: anterograadne ehk võimetus äsja vastuvõetud informatsiooni õppida. Selle korral mäletab inimene hästi vanu asju (sünniaeg, kool jne) kuid ei suuda hetkeolukorras midagi meelde jätta ja varasemate teadmistega siduda. Retrograadne amneesia ehk mälukaotus, mille korral ei mäletata juhtunut (ajutrauma, ajurabandus). Hüsteeriline amneesia on väga harva tekkiv situatsioon, kus patsient ei mäleta oma elust mitte midagi (nime, aadressi jne)
annaabi.ee 
