Kaheksa aastat oli ära. Tol korral lahkus sõjaväeauto kastis. Poeg oli Saksa sõjaväes, vend põgenes Rootsi. Eesner oli see, kes käskis ilmtingimata Taaveti ärasaadetavate nimekirja lisada. Ei tahtnud end varjata, sest see ei käinud tema arusaamistega kokku; redutavad vargad, mõrtsukad jm odav inimpraht. Ei tahtnud tegemisi virtina hooleks jätta, eelkõige harjumatusest ja uhkusest. Kes teab, vbla siin Varsametsa serves ongi ta ainuarmsam koht, sest siin lehvib veel ähmane mälestus ammusurnud naisest ja ajast, mida tagantjärele võib pidada õnnelikuks. Tanumapihlakad on vanad, puud hädised nagu üksijäänud inimesed, tee on rohtunud. Kõik jätab mõnevõrra hüljatud mulje. Ukse ees tabalukk (??)
samast isikust ,,kahes loomuses", millega olevat nestoriaanlus tõstetud dogmaks. Kyrillose meelest oleks pidanud otsuses olema sõnapaar ,,kahest loomusest". Jeesus Kristus on lihaks saanud logose üks loomus ja hüpostaas, jumaliku Kolmainu teine isik. Siiski ei õnnestunud Justinianusel usklikke lepitada, talle võib ette heita diktaatorlikku stiili, mis paljudele kristlastele ei sobinud. Monofüsiitide poolehoiu võitmiseks pani ta vande alla nii ammusurnud Origenese 24 õpetuslauset, samuti mõisteti hukka kolm Chalkedoni aegset autoriteeti Mopsuestia Theodoros, Cyrose piiskop Theodoretos ja Edessa piiskop Ibas. Viimasele seisis vastu paavst Vigilius, kes küll lõpuks nõustuma saadi, aga kes seepeale hulga toetajaid kaotas. Viiendal oikumeenilisel kirikukogul Konstantinoopolis 553. aastal surus Justinianus veelgi enam läbi kyrilloslikku tõlgendust, kuid loodetud tulemuse asemel kasvas lõhe Lääne ja Ida usklike vahel veelgi
annaabi.ee 
