elukorraldusest, väärtushinnangutest, kirjakeelest jms. Seto keele kui emakeele kasutajaskond on vähenemas, eriti noorte hulgas. Suurem osa kõnelejaid kasutab igapäevaste asjaajamiste juures peamiselt lihtsamat sõnavara, mis on otseselt eesti keelest lähtuv, selle keeleloogikatest tugevalt mõjutatud. Vanema seto keele kohta saame aimu peamiselt rikkalikust lauluvarast. Sealne keel (eriti vanemat tüüpi lauludes) on arhailine ja viitab väga ammustele algetele ning pikale kujunemisloole. Arvatakse, et soome-ugri keelte ühtsest algkeelest lahknemine algas kuskil 12 000 aastat tagasi (nooremast kiviajast alates). Seto rahva ja keele eraldumine jääb seejuures lahknemise viimasesse järku, mil Lõuna-Eesti hõimud (seto, võro, mulgi, tartu) jagunesid selgemalt eristatavateks oma keelega (või murretega, murrakutega) piirkondadeks. Paljude erinevuste kõrval võib leida mitmeid sarnasusi, mis viitavad ühisele kultuuritaustale
12 Taluelu kujutavad romaanid 1930-ndate aastate lõpul Taluelu on Rohtu alati huvitanud ja sageli on ta seda pahelisele linnale vastandanud. Rohu vaadete järgi pidid vanad talud olema ainsaks rahuliku tööidülli asupaigaks; seejuures peab ta talu säilimise või lagunemise põhjustajaks peremeeste eluviise või laste tarbetut koolitamist. 30-ndate aastate lõpul pöördubki Roht tagasi oma ammustele lemmikteemade juurde romaanidega ,,Igapäevased inimesed" (1937) ja ,,Talulapsed" (1939-1940). 20-ndate aastate analoogilise temaatikaga võrreldes puudub tal nüüd aga Tuulemäe sarja tööpaatose värskus ning ehtne maahõng. ,,Igapäevastes inimestes" (1937) käsitletakse Kõrgessaare isemeelse ja põikpäise vanaperemehe ning tema unistustesse ja romantikasse kalduva, kuid tööka poja vahelist konflikti, mis laheneb õnnelikult. Romaanis esitatakse õigesti nähtud vahekordi ja
annaabi.ee 
