Venemaal on kasutatud enamasti okaspuid. Tõenäoliselt lõigati või saeti see maha vajalik pakk talvel ning õige pikkusega juppideks. Aeglaselt lasti neil pakkudel kuivada (kuivasid arvatavasti mitu aastat). Seejärel lõhestati pakk parajate jämedustega varbadeks ning neist neljakandilistest varbadest vooliti ilusad ümarad nooled. Noolevars peab olema ideaalselt sirge, et nool otse lendaks. 2002. aastal tuli Viljandis välja üks hästi suur ammunooleots, mis kaalus kuskil 3- 4 korda rohkem, kui tavalised ammunooled. Tavalised kaaluvad kuskil 15 g. Suur ammunooleots tuli välja linnusest kuskil 150 m kauguselt. Seda tüüpi ammunooleots on leitud ka Riiast. Taolised on olemas ka Turaida linnuses. Üks raskeammu nooleots on leitud ka Tartust Jakobi tänava kaevamistelt välja, kuid see on putkega ning see on küllatki väändunud. 15. sajandist on leitud raskeambe, mis on sätitud koguni vankri peale. Neid kasutati küllaltki palju piiramistel.
Praeguseks on Kuressaare linnus-kindluse näol tegu ilmselt kõige põhjalikumalt uuritud kesk- ja uusaegse militaarrajatisega Eestis (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). Välitööde käigus koguti ligi 2600 esemeleidu, mis on tubliks täienduseks Saaremaa Muuseumi arheoloogiakogule. Vanimad leiud on dateeritud XIV sajandi 2. poolde. Silmapaistvaim leid on arvatavalt XIV sajandi 2. poolel või XV sajandi alguses valmistatud haruldane rootsuga ammunooleots. Huvitava leiuna väärib äramärkimist ka konvendihoone kaguküljelt mitme meetri sügavuselt maapõuest leitud linnukujuline vilepill, mis oli pärast puhastamist igati töökorras (Projekt "Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine", kuupäev puudub) 3.3. Kultuur Linnuses asub Saaremaa Muuseumi püsiekspositsioon, mis koosneb konvendihoone ülakorrusel asuvast vanema ajaloo osakonnast (avatud järkhaaval 1985. ja 1987. aastal), keldrikorrusel
annaabi.ee 
