plaati poole peale, seega tugevus ja vastupidavus nooltele on tõenäoliselt parem kui eelnevatel. Üleüldse kogu turviste areng toimus kaugrelvade vastu. Ilmselt hakkasid brigantiinid välja arenema 14. sajandi viimasel veerandil. 5. Kuidas arendati ambe 13. 16. sajandil? Ammud arenesid sünkroonis kaitserelvastusega tuli parem soomus, ei kulunud kuigi palju aega, kui parandati ambude omadusi vastavalt parem vinnastusmehhanism, paremad nooled või tugevamad kaared. Ammunoole otsad muutusid järjest laugjamateks ja kuulisarnasteks, nagu näha juuresolevalt pildilt. 13. sajandi esimese veerandi ambudel oli tõmbetugevus vähemalt 100-150 kg. 13. sajandi keskpaiku hakkasid ammukaared muutuma võimsamateks, märgiti kirjalikes allikates esmakordselt 1239, et kasutusele võeti vööhaak, samamoodi tuli kasutusele nimetus kahe jala amb. 14. sajandi teine kolmandik oli ambude ja nendega seonduva küllalt intensiivne arenguperiood
on sinna lisaks kaasa haaranud ka ammunooled. Erinevalt tavalistest ammunooleotstest on Eestist Viljandist (1223. a piiramisest) leitud ka erandlikult suured ja raskemad ammunooleotsed. Kaalult on need tavalistest ammunooleotstest u 3 korda raskemad. Ammunooli pole 13. sajandi algusest mitte kusagil säilinud. Siin-seal on olemas hilisemast ajast, kuid ei ole teada, millisel määral nad sarnanesid. Ammunoole tunneb vibunoolest kenasti ära, kuna tagumine ots on ammunoolel erinev. Vibunoolel on olnud kolm sulge, ammunoolel kaks. Tagumises osas on vibunoolel väike sälk sees nööri jaoks, ammunool on tagant kitsam. Ammunoole valmistamine: nooli ei saanud teha oksast, vaid selleks valiti jämedam puupakk (u poole meetrise läbimõõduga). Sobis selleks näiteks tamm, Kesk-Euroopas kasutati ka pööki, Norras on kasutatud küllaltki palju kaski, Venemaal on kasutatud enamasti okaspuid
annaabi.ee 
