sümbol. Sõjanuia kõrval oli ka väga levinud relv oda, mis oli effektiivne pika varrega relv. Odad jagunevad ka mitmeks ratsaniku oda, jalaväelase oda, jahioda ja viskeoda. Ratsanike odad täiustusid selle võrra, et neid muudeti raskemaks. Oda oli eelkõige määratud löögi jaoks ja selle heitmist hobuselt ei praktiseeritud. Keskajal oli oda nii lähirelv kui ka viskerelv. Kaugrelvad Lahingus olid väga olulised vibud ja ammud, mis olid mehaanilised laskerelvad. Nii vibul kui ka ammul olid vajalikud nooled, mida lennutati. Samuti neil mõlemal on olemas omad eelised, kuid tihti vaieldi selle üle kumb neist on effektiivsem. Vibuga oli võimalik tulistada kolm korda rohkem nooli, kui samal ajal ammuga. Seega vibu eeliseks oli laskekiirus. Kuid ammu puhul oli eeliseks laskekaugus ja jõud, kui vibul. Samuti oli kergem õppida ammu kasutama. Hoolimata nende erinevustest ja sarnasustest olid mõlemad relvad kasutusel. Tulirelvad võeti kasutusele saja-aastase sõjakäigus
Laadimiseks pidi relva maha toetama ja vintsiga või mõne muu mehhanismiga ta vinnastama. Ammukütil oli vaja aega, et ambu segamatult laadida, erinevalt vibust võttis see suhteliselt palju aega. Seetõttu osutusid vibud eriti kasulikuks piiramisel, kus amburid võisid kindlusest vaenlasi häirimatult lasta. Lahinguväljal pidid nad olema kaitstud kas ratsa- või jalaväega, vaenlase noolte eest kaitsesid neid ilmselt suured kilbid. Mina arvan, et kuigi vibul ja ammul on mitmeid erinevusi, plusse ja miinuseid siis nendest tõhusam on siiski amb. Laskekiirus on küll madal, kuid selle eest on lask tugevam ja kuna mehi, kes lasid, oli palju, siis ei olnud laskekiirusel suurt rolli. Kindlasti oli ka rohkem ammumehi, sest seda oli palju lihtsam kasutama õppida. Vibud ja ammud olid sõjas kasutusel kuni tulirelvade kasutusele võtmiseni. Hiljem konkureeris amb
annaabi.ee 
