ajalukku. Ka sellel perioodil sai Vilms vabalt tegutseda vaid 9 kuud kogu ülejäänud elu pidi Vilms võimumeeste surve all tegutsema illegaalselt. Pärast Veebruarirevolutsiooni pühendas Vilms end täie jõuga poliitilisele tegevusele. Ei ole sel ajajärgul ühtegi suuremat rahvuslikku üritust, kus Vilms ei oleks juhtivalt tugev. Neil päevadel jättis ta jooksva advokaaditöö oma abi hooleks, kuna Vilms ise hakkas Eesti rahva advokaadiks: nõudma ammuigatsetud õigusi, võitlema Eesti iseseisvuse eest. 28. novembri otsusega loodi tõeliselt Eesti riik ja irduti Venemaast, kuid ei määratud lähemalt Eesti iseseisvuse ja sõltuvuse küsimust. Kui üldiselt veel kaheldi, kas Eesti peab jääma tulevikus iseseisvaks või födereeruma mõne teise riigiga, siis oli Vilms oma mõttekaaslastega esimesi, kes Tööerakonna kongressil 24. detsembril 1917. aastal asusid seisukohale, et tuleb nõuda Eestile täielikku iseseisvust. Kui 1918
poistega mingisugune tutvus, liiatigi, kui ta Indreku tabas nii-öelda värskelt kuriteolt. Ainult see jalutu tütarlaps, jah, ainult see, muidu... Indrek sattus nüüd kõigi suhu, sest polnud ometi ühtegi olemas, kes oleks uskunud, et tema oli seal keldrikorteris selle vigase tütarlapse pärast. Pea oldigi kõige jälil ja nokkimistel ning nöökamistel polnud otsa ega äärt just sel ajal, kui Indrek käis juba ammugi norus peaga. Tema oli lõpuks ometi saavutanud ammuigatsetud seletuse Molliga. Aga algus oli nii raske, et ta ei leidnud kuidagi õigeid sõnu, nii et neiu pidi talle appi astuma. Molli pidi ikka appi astuma, sest temal olid asjad palju selgemad kui Indrekul. Ta võttis poisi käe, vaatas talle oma ümmarikkude silmadega otsa ja küsis: ,,Kas te usute mind? Kas te usute mind samuti nagu mina teid? Täiesti ja kõigest südamest? Mulle näib viimasel ajal, et te mind enam ei usu. Ma tean küll miks: selle ema jutu pärast --
annaabi.ee 
