varjutab tema kunstniku isiksust. Kui muidu näiteks kooliteatris näideldakse, siis on tihti tunda vastava inimese isiksus tema liigutustes ja sõnakasutuses. Siin pidid Riho Kütsar, Liisa Pulk, Marika Barabanstsikova ja Jüri Lumiste näitama oma teises rollis algset isiksust, mis muutis etenduse minu jaoks väga huvitavaks. Lavakujundus muutus tihti, kuid põhiplaanis oli lava ülal valge riie, kuhu näidati projektoriga pilved, ühel pool lava oli väike ruum, kus valmistuti ette härra Amilcari jaoks korraldatud elu teatriks ning teisel pool lava oli Alexandre elutuba, mis oli sisustatud mõne tooliga. Kõige meeldejäävamaks eriefektiks oli kindlasti Riho Kütsar kuulsust kogunud kunstniku rollis, kus temast tehti intervjuu, mida filmiti laval ja näidati läbi projektori suurele ekraanile, samal ajal vaatas Alexandre renditud pere seda televiisorist ning kommenteeris pildilt näidatut. Kunstnikuna töötas Maarja Meeru
( Piret Jaaks, Elmo Nüganeni uuslavastusel Moskvas vastuoluline järelkaja, Postimees, 03.02.2001) ,,Tout paye ehk kõik on makstud" süzee on komöödiapärane. Salapärane Härra Amilcar kutsub külla näitleja, kunstniku ja kergete elukommetega tüdruku, kel pole kutsumise põhjusest aimugi. Härra teeb neile kummalise ettepaneku: ostab neid äripäeviti kuuest õhtul hommikul üheksani, nädalavahetustel terveks ööpäevaks kehastuma Amilcari naiseks, tütreks ja lähedaseks sõbraks. Selle ,,mängu" eest saab igaüks ümbriku 10 000 euroga. Elmo ütles intervjuus, et ta ise jäi väga rahule selle etendusega. Saavutas näitlejatega hea kontakti ning teater, näitlejad ja publik olid rahul. Ainukesed, kes ei olnud rahul, olid vene kriitikud. Aga selle peale ütles Nüganen, et ega ta siis ei oleks rahule jäänud, kui publikut poleks olnud ja kriitikud oleks rahule jäänud. ( Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika
annaabi.ee 
