senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid, kes jaksasid osta omale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes, kuid see tähendus kadus õige pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Erinevalt senaatoritest tegeles enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametni-kud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ja rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride hulk. Eriti palju oli neid pealinna Roomas. Roomas oli orjanduslik ühiskond. Vallutussõjad võimaldasid orje pidevalt juurde tuua. Orje kasutati peaaegu kõikides eluvaldkondades: nad töötasid latifundiumites, käsitööliste kodades ja kaevandustes
Vangistatud inimesed, keda kohe Venemaale ei viidud, paigutati enamjaolt Tallinna Keskvanglasse, kus NKVD operatiivgrupiga Eestisse toodud uurijad kuulasid neid tõlkide abiga üle. Pärast vangistamist menetleti kohtuasju NSVLi kriminaalkoodeksi ja kriminaalprotsessi koodeksi alusel, ehkki Eesti suhtes hakkasid need formaalselt kehtima alles 1940. a detsembris. 1940. aasta juunist augustini arreteeriti kõik Eesti poliitilise politsei kõrgemad ametni- kud, mõned sõjaväelased, mõned kohtunikud, endised Eesti siseministrid, Eesti Kaitseliidu üleriiklikud juhid ja mõned Kaitseliidu kohalikud liikmed, keda süüdistati “töölisliikumise mahasurumises, kontrrevolutsioonilises tegevuses, spionaažis Nõukogude Liidu vastu” jms. Aktiivselt jälitati poliitikuid, politseiametnikke, sõjaväelasi ja kohtunikke, kes olid seotud Eesti kommunistide arreteerimise ja süüdimõistmisega alates 1918. aastast. Siiski arreteeriti
annaabi.ee 
