ajaloo näidiseid. Perspektiive vaigu hankimise ja kasutamise varasemate traditsioonide elustamiseks tänapäeva Eestis vist kuigi palju pole. Euroopa põhjamaades on okaspuu vaiku kasutatud praegusel ajal mõnikord ühe komponendina nn. loodusravimite jt. loodustoodete valmistamisel. PUUSÜSI Ülevaade traditsionaalsest kasutusest Puusöe valmistamist ehk miilimist on Eestis harrastatud sajandeid. Sütt vajasid peamiselt sepad, kuid ka mitmesugused muud ametmehed linnas ja maal. Puusüsi oli üheks tavalisemaks laadakaubaks. Kõige enam põletati Eestis sütt 19. sajandil. Metsas põletati sütt kas maa peal või maa sees. Mõlemal juhul laoti riita 5-6 hobusekoormat ligi 2 meetri pikkusi puuronte, kaeti nad pealt õhukindlalt mätastega ning süüdati põlema.(Viires, 1975). Õhupuuduse tõttu ei põlenud rondid ära, vaid muutusid puusöeks. Ühe puudekuhila söeks miilimine kestis keskmiselt 3 ööpäeva. Selle aja sees tuli õhu juurdepääsu
Vaese inimese asi, kõik on ui-ai. Aga enne, kui mu mees alles elas..." Ja nüüd algas see, ilma milleta ei saanud emand Vaarmann lõpetada ühtegi seletust, algas jutustus endisest elust, mis paistis mälestuses otse kuldsena. Ei olnud seal ainustki häda, ainustki puudust ja ei leidunud ühtegi soovi, mida poleks olnud võimalik täita. Mees oli peenike puusepp, peaaegu saksa tisler ja raha teenis ta küllalt, niipalju kui neil kulus. Tuttavadki olid neil ainult peened inimesed, kõik ametmehed, mitte ainustki musta ega päevatöölist, aina kingsepad, puusepad, sadulsepad, rätsepad, ja üks voorimees, kes ise käis sõidus kahega, poiss ühega. Mõnikord suurtel pühadel käisid nad vanamehega kahekesi isegi saksa jutlusel, sest tema ise oli saksa keelt õppinud koolis, vanamees ametis. Aga siis tuli surm ja nende elu lõigati nagu pussiga pooleks. Kas emand Vaarmann veel kunagi oma elu poolitatud kohast võib jätkata, jumal seda teab
annaabi.ee 
