troopikataimedele. Suuresti tänu Ledebouri teenetele kasvas aias 1827. aastaks 10 449 taimeliiki, millest osa küll hukkus, ent seemnete ulatusliku vahetuse läbi hoiti liikide arvu siiski kõrgel. Nagu Ledebour, osales ka aia järgmine direktor, kelleks sai 1836. aastal viimase õpilane A. Bunge, mitmetes kaugetes ekspeditsioonides ning korraldas aia restaureerimist ning juurdeehitusi. Pärast Bunge´i oli aia direktoriks professor M. Willkommi, kes oma lühikese ametisolekuaja jooksul lõi botaanikaaias kasvatatavatele taimedele kindla süsteemi, määras uuesti kõik liigid ning etikettis need. Willkommi lahkumise järel ning E. Russomi juhatuse ajal elas botaanikaaed üle majanduslikult väga raske aja, millest välja aitas alles 1895. aastal direktoriks saanud professor N. I. Kuznetsov. Pärast viimase siirdumist parematele jahimaadele 1915. aastal jäi aed taas kolmeks aastaks ilma kindla juhita ning veel palju aastaid juhtisid seda vaid
Pärast 1800.a. valimisi ei kontrollinud föderalistid enam kunagi Valget Maja ega Kongressi, seega aastatel 1800-1820 oli USA üheparteiline riik. (Patterson, 2013, p. 192; Gitelson jt, 1996, lk. 129). Jeffersoni pooldajad domineerisid aastatel 1800-1860, kuid sugugi mitte rahumeelselt. Lõhenemine toimus 1828.aastal, Andrew Jacksoni valimisega. Jacksoni pooldajad nimetasid ennast demokraatideks. Nad toetasid osalusdemokraatiat, piiratud keskvalitsust ja osariikide suurt võimu. Jacksoni ametisolekuaja lõpuks olid demokraadid ühinenud üleriigiliseks parteiks. (Gitelson jt, 1996, lk. 129). Sellel ajaperioodil kujunes ka uus partei (Viigid) konkureerimaks demokraatidega. Paljud viigid olid endised föderalistid, kes seisid vastu Jacksoni katsetele. Võistlus demokraatide ja viigide vahel oli võrdlemisi lühiajaline, sest 1850ndatel rebis orjapidamise küsimus mõlemad parteid laiali. Mõlemad parteid lõhenesid põhja- ja lõuna fraktsiooniks
annaabi.ee 
