sajandil, sest tal polnud teadmisi, millega hiilata. Tal ei olnud jutu käigus midagi sekka öelda, kuna ta polnud elujooksul endale teadmisi omandanud. Alati tõi ta vabanduseks oma rumalusele, et teda pole õpetatud ja et niikuinii tal on raske haigus, millega ei ole võimalik sama tark olla kui teised kõrgseltskonna härrasmehed ja daamid. Praegusel 21. sajandil, vaadatakse kõveralt inimesele, kel pole piisavalt haridus, aga on pürginud kõrgele ametiredelile. Mu ema on ehtne näide. Ta on 40aasta vanune naine, kel on ainult keskkooli haridus. Varajates aastastes alustas ta klienditeenindamist Kaubamajas, nüüd aga on ta Lõuna Eesti Selveri toidupoodide juhataja. Siiamaani oma keskharidusega. Erinevatel koolitustel on ta küll käinud. Tema töö kolleegid vaatasid vahel viltu kõrghariduse puudmise tõttu. Eks tal endal ole ka mingil määral häbi, et tal nii vähene haridus
otstarbekast suunast. Eesmärgipüstitus on esmane otsustus. (Kes otsustab, see ka vastutab!) Eesmärke ei saa anda; eesmärgid tuleb seada. Eesmärgi saavutamiseks peab tegutsema. Selleks on vaja vahendeid. Nendest, kes tahaksid õppida selleks, et saada häid hindeid, · orienteeruvad paljud formaalsel alusel "SISSE SAAMISELE" mingisse järgmise astme kooli ja lõppude lõpuks ka sellise tunnistuse saamisele, mille esitamisel oleks võimalik pääseda ametiredelile, mis viib kõrgepalgalisele kohale ja "haljale oksale". OLULINE ON MÄRGATA, ET ERITI KURI VAENLANE ON KOOLIS FORMALISM (SISU EIRAMINE, VORMI EELISTAMINE, NORMIST LÄHTUMINE...) Siin ilmas on kaks üpris rasket tegevust,mis võivad kujuneda ebameeldivaks. Need on: ÕPPIMINE ja TÖÖTAMINE. Kõik teised tegevused on palju huvitavamad. Üks peamissi pedagoogilisi probleeme on: KUIDAS MUUTA ÕPPIMINE JA TÖÖTAMUNE KÜLLALT PÕNEVAKS, HUVITAVAKS,
annaabi.ee 
