Kindlasti oli minevikus sõltuvus suur probleem aga seda ei teadvustatud nii palju. Sel ajal oli selline probleem suurem Lääne pool(Ameerika, Lääne- Euroopa) . Meie riik, mis kuulus Nõukogude Liidu alla ja olime nii öelda kinnises tsoonis, siin väga ei liikunud sellised rohkem pahatahtlikud ained(narkootikumid) ringi. Ei saanud kaupa lihtsalt üle piiri. Ja kui saadigi kaup üle piiri või tehti seda ise, siis tegeleti sellega väga ettevaatlikult, sest kui teatavad ametiorganid sellest teada said, siis olid karmid karistused. On ka teisi valupunkte, miks sõltuvus on tänapäeval suur probleem kui minevikus. Üheks neiks on kindlasti mõjuaineid tarvitavad alaealised noored. Tuleme tagasi jälle selle kättesaadavuse peale. Noored saavad mõjuaineid nii kergesti kätte. Lasevad kas siis suitsu ja alkoholi osta oma vanemal õelt või vennalt ning paljudel on ka täisealisi sõpru. Või siis
H. Kelsen kõrgema astme normi poolt määratud madalama astme normi looja. Kuna tema õigusteooria ei teinud vahet avalikul ja eraõigusel, siis käsitles ta organitena ka kodanikke. A.-T. Kliimann - õiguskorra funktsioonide avalik-õiguslikke teostajaid. Liigitas organid : i. Legislatiivorganid ii. Haldusorganid iii. Kohtuorganid Vastavalt toimingute sisule tõi ta välja ka: 1. Normatiivsed e ametiorganid 2. Faktilised e teoorganid G. Jellineki ta võttis avalik-õigusliku organi defineerimisel aluseks eraõigusliku, e eraõiguses aktsepteeritud õigussubjektsuse. Need on aktuaalsed tänaseni ja ka siin on edaspidi lähtutud tema teooriatest. Avalik halduse kandjad on õigusvõimelised, neil on õigusvõime, kuid mitte teovõime (tegutsema on suutelised vaid inimesed, kes realiseerivad halduskandjate õigusi ja kohustusi)
poolt määratud madalama astme normi loojat. Kuna tema õigusteoreetiline süsteem ei teinud vahet avaliku ja eraõiguse vahel, siis luges H. Kelsen avalik-õiguslike normiloojate kõrval organiteks ka kodanikke. A.T. Kliimann nimetas organiks õiguskorra funktsioonide avalik-õiguslikke teostajaid. Sellel alusel liigitas ta organeid legislatiiv- ehk seadusandlusorganiteks, haldusorganiteks ja kohtuorganiteks. Lähtuvalt toimingute sisust tõi ta välja normatiivsed ehk ametiorganid ja faktilised ehk teoorganid. Selle järgi on organiteks ka koolid, haiglad, muuseumid jne. A.T. Kliimanni viimasena nimetatud liigituse puhul erineb avalik-õigusliku organi käsitlus oluliselt eraõiguses legitimeeritud määratlusest. Georg Jellineki organiteooria lähtus avalik-õigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku ühtsest käsitlusest. Teiste sõnadega öeldes võttis ta avalik-õigusliku organi määratlemisel aluseks eraõiguses aktsepteeritud õigussubjektsuse
poolt määratud madalama astme normi loojat. Kuna tema õigusteoreetiline süsteem ei teinud vahet avaliku ja eraõiguse vahel, siis luges H. Kelsen avalik-õiguslike normiloojate kõrval organiteks ka kodanikke. A.T. Kliimann nimetas organiks õiguskorra funktsioonide avalik-õiguslikke teostajaid. Sellel alusel liigitas ta organeid legislatiiv- ehk seadusandlusorganiteks, haldusorganiteks ja kohtuorganiteks. Lähtuvalt toimingute sisust tõi ta välja normatiivsed ehk ametiorganid ja faktilised ehk teoorganid. Selle järgi on organiteks ka koolid, haiglad, muuseumid jne. A.T. Kliimanni viimasena nimetatud liigituse puhul erineb avalik-õigusliku organi käsitlus oluliselt eraõiguses legitimeeritud määratlusest. Georg Jellineki organiteooria lähtus avalik-õigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku ühtsest käsitlusest. Teiste sõnadega öeldes võttis ta avalik-õigusliku organi määratlemisel aluseks eraõiguses aktsepteeritud õigussubjektsuse
annaabi.ee 
