rahvast, kes andis tulijatele nimetuse SOOMEPOISID. Nad viidi Männiku sõjaväelaagrisse, kus arvati 20. Eesti Relva SS Diviisi (20.ED ) koosseisu. I pataljon muutus ED 46. rügemendi III pataljoniks ( III / 46.). II pataljon jäi tagavararügemendi koosseisu. Mõlemad pataljonid komplekteeriti Soomest tulnud eesti ohvitseride ja allohvitseridega. III / 46. ülemaks määrati kapten Voldemar Pärlin. 25. augustil paigutati Hiiu jaamas mehed, välja arvatud ametikohata ohvitserid, rongile. Kehra jaamas jäid maha vagunid II pataljoni meestega. III / 46. laaditi maha Tartu lähedal Mullavere jaamas, praktiliselt rindejoonel. Alles siis usaldasid saksalased jagada meestele relvad, millede tulejõud oli väiksem Soome armee relvastusest. Tartu linn ja Kärevere sild olid langenud vaenlase kätte 25. augustil, kes laiendas kiiresti sillapead põhjapool Emajõge, tõi üle hulgaliselt raskerelvastust.
Caesar ja vabariigi lõpp Senat ootas pärast Catalina vandenõu mahasurumist kartusega Pompeiuse naasmist sõjaväljalt, kus ta oli alistanud suuremaid ja rikkamaid maid kui ükski teine väejuht enne teda ja korraldanud elu seal ilma senatilt nõu küsimata. Tal oli hulk toetajaid ja kardeti, et ta haarab võimu. Kuid Pompeius saatis Itaaliasse jõudes armee laiali ja tuli sõduriteta Rooma. Ta pühitses hiilgavat triumfi, ehkki ta vaenlased senatis väitsid, et ilma igasuguse riikliku ametikohata (imperium) isikuna ei ole tal triumfile õigust. Ka ei antud tema veteranidele maad. Nüüd taipas Pompeius, et oli oma mõju üle hinnanud ja ilma sõjaväeta on ta Roomas null. Ta vajas liitlast võimuvõitluses. Hispaaniast tuli Rooma enne tähtaega tagasi ka Caesar, loobudes konsulivalimiste nimel triumfist. Siin lepitas ta Pompeiuse ja Crassuse ja lõi liidu nendega ning valiti nende toel 59. a eKr suure häälteenamusega konsuliks. Seda 60
annaabi.ee 
