1920. aastate lõpus kirjutatud romaanides on pigem tegemist piltide reaga nagu laval, kuhu tegelased ilmuvad ja kaovad, esindades oma sotsiaalset rühma. Iseloomustused on napid, ehkki meeldejäävad ja ammendavad, kõrvallausete asemel näeme sageli ridamisi (suurtähega algavaid) pealauseid, mille omavahelist seotust märgivad kaksikpunktid. Tegelaste kõnet ilmestavad mitmesugused stiilitasandid, valitud kõrgstiilist vulgarismideni. Teksti rikastavad murdesõnad, amerikanismid, võõrsõnad ja autori uuskeelend, mis jäävad väljapoole akadeemilist normi. Valle-Incláni stiili juurde kuulub eksklamatiivsus: tekst on läbi tikitud hüüatuste-karjatustega, eksalteeritud ekspressiivsusega. Ometi jääb olemuses kõik samaks, miski ei muutu. Tema näidendeid oli sageli liiga raske esitada tänu eriefektidele ning kiiretele drastilistele muutustele stseenis. Seetõttu käsitletakse osa tema tööst n-ö kapidraamana (closet drama) See
Suhtlemisvahendid Zesti tähendus sõltuvalt kultuurikeskkonnast ehk regionaalsed iseärasused . Zest, kus ühendatakse pöial ja sellele järgnev sõrm tähendab Ameerika kontekstis O.K., kuid Jaapanis tähistatakse selle zestiga raha, Prantsusmaal aga nulli. Oluline on jälgida näoilmet, see on lisasignaaliks. Arvestada tuleb ju seda , et amerikanismid on levinud üle maailma. Muuseas Maltal oli see märk solvangu tähiseks. Peanoogutus (jah) võib tähistada Bulgaarias ka "ei". Näpuga otsaette koputamine ei tähenda osa maades (Beneluxi maad) mitte lolli, vaid hoopis tarka. Tõstes üles kaks esimest sõrme, moodustub V täht, mis tähistab Euroopas võitu, triumfi. Seda juhul kui peopesa on eespool, Vahemeremaades peetakse käeselg ees sama zesti tegemist solvanguks.