Tolle aja hobused oli kaunikesti raskelt koormatud ning ürikutest võib leida kaebusi selle kohta, et hobused on kõhnukesed ning ei leita sõjakäiguks sobilikke loomi. Rüütliratsavägi oli raske, aeglane ja halvasti manööverdav. Lahingusse sõitis rüütel tavaliselt sammu, harvemini kerget traavi. Jalaväelastel oli peale oda ja mõõga ka veel vibu. Osa jalaväest oli relvastatud ambudega, mis olid tugeva löögijõuga, kuid jäid laskekiiruselt vibudele alla (vibudel 10-12, ambudel 3-4 noolt minutis). Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis. 5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus
vastu. Ilmselt hakkasid brigantiinid välja arenema 14. sajandi viimasel veerandil. 5. Kuidas arendati ambe 13. 16. sajandil? Ammud arenesid sünkroonis kaitserelvastusega tuli parem soomus, ei kulunud kuigi palju aega, kui parandati ambude omadusi vastavalt parem vinnastusmehhanism, paremad nooled või tugevamad kaared. Ammunoole otsad muutusid järjest laugjamateks ja kuulisarnasteks, nagu näha juuresolevalt pildilt. 13. sajandi esimese veerandi ambudel oli tõmbetugevus vähemalt 100-150 kg. 13. sajandi keskpaiku hakkasid ammukaared muutuma võimsamateks, märgiti kirjalikes allikates esmakordselt 1239, et kasutusele võeti vööhaak, samamoodi tuli kasutusele nimetus kahe jala amb. 14. sajandi teine kolmandik oli ambude ja nendega seonduva küllalt intensiivne arenguperiood. Levisid laiemalt liitammukaared, kirjalikes allikates nimetati neid nende ühe koostisosa järgi veidi eksitavalt sarvambudeks.
annaabi.ee 
