revolutsiooni algust ning aasta hiljem hukati kuningas Louis XVI. Kõik need teod ässitasid üles Maximilien Robespierre ning millest sai põhiliselt avaliku turvalisuse komisjoni diktatuur. Aastad 1793 ja 1794 tuntakse õuduse valitsusajana, mil tapeti üle 40 000 inimese. Lõpks Jakobiinide võim langes ja Robespierre hukati. 1795. aastal võttis Direktoorium riigi üle võimu ja see kestis 1799. aastani. Kõik need mässud pakkusid võimalusi ambitsioonikale sõjaväe juhtile nagu Napoleon. 1795. aastal päästis ta valitsuse võitlevate revolutsiooniliste jõudude eest, peale mida tasustati ta ameti kõrgendusega. Lisaks sellele usaldati ta Direktooriumi sõjaliste mateeriate nõuandjaks. 1796. aastal võttis Napoleon Itaalia armee juhtiva positsiooni, mida ta oli juba pikalt himustanud, ning pööras 30 000 mehelise tugeva sõjajõu täiesti ümber. Tema juhtimisel alistas tugevnenud
eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel teadmine on võimatu. Seetõttu loobusid nad filosoofia tõetaotlusest: nad ei püüdnud veenda mitte argumentide tugevuse, vaid kõnekunsti abil. Tänu retoorika esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia. Sofistid olid rändõpetajad, kes õpetasid Kreeka linnade poliitiliselt ambitsioonikale noorsoole eelkõige avaliku kõnelemise kunsti, lubades, et selle abil võivad nad kohtus või potliitilistes vaidlustes nõrgemast positsioonist tugevama teha. Oma teenete eest nõudsid nad tasu, mis mõnel juhul oli tohutu ning mille pärast Sokrates ja Platon neid ägedalt kritiseerisid. Üks kuulsamaid sofiste oli Protagoras, kes rõhutas eriti asjade suhtelisust. Tema järgi võib väide olla ühes olukorras tõene ja teises väär. Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt
annaabi.ee 
