vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia. 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t, s, n, l, r) peenendus. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti 13. sajandil. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. Häälikukaod sõna seest 1500 AD Häälikukaod sõna alguses – aferees Vokaalide afereesi eesti keeles tavaliselt ei esine, siiski ep ole > pole jms Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: *strand >> rand, *gramata >> raamat, murretes klaas >> laas, kleit >> leit;
aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003). 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti murdealal on see laialdasem ja vist ka vanem, põhjaeesti murdeala lääneosas aga piiratum või puudub, nagu ka kirderannikumurdes. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti XIII sajandil. Palatalisatsioon on olemas liivi keeles ja idapoolseis läänemeresoome murretes, vist küll omaette kujunenud nähtusena. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod.
annaabi.ee 
